Tuesday, October 27, 2009

Neljas

Kallis Piia,

mul on nii äss uus kodu! Ei saa öelda, et kuu aja jooksul kaks korda kolida just väga tore oleks, aga uuel korteril olid teise ees lihtsalt väga suured eelised. Üheks väikeseks plussiks pean ma näiteks seda, et laest ei saja vihma, kui õues paha ilm on. Ei saa ka salata, et praegune toatemperatuur on tunduvalt meeldivam kui varasem +14. Samuti töötavad kõik pistikupesad ja torud ei ole veel kordagi ummistunud. Kõik see aga kahvatub fakti kõrval, et mul on nüüd taimeriga kohvimasin! Jah, sa lugesid õigesti - Liis ärkab nüüd kohvilõhna peale. Esmaspäeval veel ei ärganud, kuna tuleb välja, et kohvifiltrid on ühed kasulikud atribuudid, ning nende olemasolu on kah vajalik. Isegi kui kohvimasin on taimeriga ja ülikõvv.

Minu ässal uuel kodul(edaspidi MÄUK) on kahjuks ka suuri miinuseid. Vähe sellest, et ma kolisin kümne minuti kaugusele Levikast - topograafilise idioodina elan ma nüüd ka kohalikus Bermuuda kolmnurgas. Nimelt on minu naabriteks meie head sõbrad, kelle peale võib iga kell kindel olla, kui on tahtmine alkoholi tarbida. Pood on ka mugavalt üle tee. Jõudsin pühapäeval vaevu ukse pärast asjade sisse tassimist sulgeda, kui telefon juba helises - jutud olid lahti läinud. Viis minutit hiljem jõin ma kaks maja eemal valget rummi, mis maitses nagu puskar. Hiljem selgus, et ilmselt oligi. Lohutasin ennast sellega, et viiekesi on lihtsam pimedaks jääda - kambavaim ja värk. Hommikul ühe silmaga ei näinud. Sattusin hoogsalt paanikasse ja võtsin seejärel tekikoti ääre silma pealt ära.
Täna töö juures ajasin endale happelist keemiakraami silma. Nüüd on nägemine vähe udune. Aga ära muretse - paistetus juba alaneb ja ülehomme lähen jälle õue.

Elamine on mul hetkel üsna askeetlik - MÄUK ei sisalda veel mööblit. Põrand ei ole ka pehme, kuigi MÄUK on nii äge küll, et võiks olla. Õnneks on mul taaskord heasoovlike naabrite internet. Ma olen viisakas varas ka - hoian madalat profiili ja tiri suurt midagi alla, nii et probleemi ei tohiks olla...onju?

Ma nüüd keeran magama ära. See tähendab leban tund aga voodis ja imetlen siseviimistlust. Homme on Narva maantee peakorteris suurejooneline operatsioon "Tõmbame ninad viltu ehk Intsul algab puhkus". Prognoosin järjekordset veinipudelite ja kitarri kaisus ärkamist, nii et neljapäeval ma sulle veel tõenäoliselt ei kirjuta. Sa pead muidugi enne vastu ka kirjutama, et Liis pahaseks ei saaks. Jah - ma räägin endast nüüd vahepeal kolmandas isikus. Tallinn mõjub hästi.

Jumalaga,
Nadja

P.S. Tegelt ka tänks, et sa mu loomingu eest seisad.
P.P.S.(?) Ära trenniga üle pinguta - sa oled niikuinii kõige tugevam.

Wednesday, October 21, 2009

Kolmas

Kallis Liis,

Kui Sa mind praegu kuuleks, siis ma kõlaks ilmselt hauataguselt. Ega see metafoor väga kaugelt tõest mööda ei lähegi. Seisin nimelt täna Surmaga silmitsi. Surm oli kehastunud bodypump treeneriks. Tegelikult vist siiski Surma endaga tegemist ei olenud - see võis vabalt olla ka Surma õpipoiss Mort, sest mulle tundus (nagu Pratchet on kirjeldanud), et ta koosned peaasjalikult põlvedest. Ja biitseps-triitsepsist. Igatahes sundis ta tervet karjatäit neiusid kangide ja hantlitega eredalt valgustatud saalis ringi rahmeldama. Riidles kõigiga, kellel oli selline nägu peas nagu tal veremaitset suus ei ole. Verehimuline olend.

Mingil hetkel taarusin saali nurka uut ketast/kangi/hantlit tooma ja tundsin ennast nagu läbitõmmatud Charlie Chaplin oma kõnnakuga. Veremaitse oli ka muidugi suus. Seda ei oska nii kohe Sulle öelda, kas vana Chuck ka veremaitset tundis. Tummifilmide värk - korisemist ja ägisemist ei ole kuulda. Igatahes võin ennast emoks või massohistiks pidada, sest lähen ja piinlen seal järgmine nädal uuesti. Raske, aga loodetavasti tasub see projekti "Suveks Sügiseks Järgmiseks aastaks Kunagi Saledaks" õnnestumise näol end ära.

Homme tuleb Tartumaile mu kallis ema (kes seda blogi vast ehk leidnud veel ei ole). Peaks hirmsal kombel taarat ära viima, vannituba koristama ja Runnile meeldetuletavaid kirju jätma teemadel korista elutuba, võta tolmu, pane riided põrandalt ära, minimeeri tubades tuhatooside arv. Vaeseke peab homme jubedalt rabelema. Isenesestmõistetavatel asjaoludel on hea kui ma homme üldse voodist välja saan. Juba praegu käed-jalad ja kõik muud kehaosad värisevad.

Laupäeval Tallinnasse, aga kuna Murphy oli optimist, siis Sind seal ei ole.

Kuulsin, et hakkad jälle kolima. Kuhugi punanurka? Anna teada kuidas Sul läheb ja mis Tallinna linnas huvitavat ette on sattunud.

Kõike head soovides,

Piia

Monday, October 19, 2009

Teine

Kallis Piia!

Teadmine, et sa minu käekäigust hoolid, tegi tõepoolest südame soojaks.
Tallinnasse jõudsin kenasti - viimases bussis norsates(ja loodetavasti mitte peeretades).
Tartu nädalavahetustega on see halb asi, et nad on kuidagi pikemad, kui Tallinna nädalavahetused, kuid samas mööduvad kui unenägu. Ja unenägudega on see asi, et hommikul tihti täpselt ei mäleta.
Olen kena inimene ja jagan ka sinuga oma fragmente, kuna selgub, et meil oli suht sarnane košmaar.

Mäletad, kui te mu reede õhtul kollektiivselt üle lasite ja ma üksinda UG-sse suundusin? Ma hommikul ei olnud üldse enam pahane. Nimelt õnnestus mul ennast ka üksinda kännuämblikuks juua ja lauajalka taga vigaseks mängida. Tuleb välja, et vorm ei püsi iseenesest - tuleb trenni ka teha. Kõik inimesed on seal muide palju sõbralikud, kui ainult korra kuus Tartus käia. Ilmselgelt on neil selleks ajaks su viimase külaskäigu ajal tehtud sigadused meelest läinud.

Laupäevast mäletan ma sama palju kui sina. Suure tõenäosusega oli täiskuu. Mäletan kohutavat juutuubidiskot ja diivanilt kogu tantsulkat suurte silmadega jälgivat saksa vahetusüliõpilast, kes õhtu lõpuks samamoodi sihitult mööda tuba kargas ja Vennaskonna viisijuppe kaasa laulda möirgas. Tore neiu iseenesest. Kiire õppija ka ilmselgelt, kuna õhtu jäi ju meie kõigi jaoks pehmelt öeldes lühikeseks. Nii juhtub, kui igaks juhuks kolm korda liiga palju veini osta, eksole.

Ühesõnaga, ma siis kuu aja pärast võtan jälle julguse kokku ja need haavlid rindu ning tulen jälle külla. Hetkel on veel veidi hõre olla ja midagi lubada ei julge. Aga kirjutan ma sulle kohevarsti uuesti, sest mul polegi ju veel mahti olnud Tallinna-elu helgeid aspekte sinuga jagada.

xxx kisses xxx

Nadja

Esimene

Kallis Nadja, kirjutangi sulle nüüd esimest korda.
Tahtsin igaks juhuks üle küsida ja veenduda, et sa ikka tervelt Tallinna tagasi jõudsid. Nagu S.U Sherlock juba teadis rääkida - ei ole kerged need Tartu nädalavahetused. Juhul kui sul juppide kokkupanemisega raskusi on, siis võin sulle siitkaudu oma juppe laenata.

Näiteks on mu eredalt meeles kuidas ma sulle Suurde-Kaarde järele tulin. Andku elanikud andeks, et ma tuututasin, aga olukord oli erakordselt sarnane usalaste perefilmidele, kus üks lapsevanem pärast lahutust võsukesi "oma nädalavahetuse" jaoks peale tahab võtta. Ja nendes filmides oma järjekorda ootavad lapsevanemad alati tuututavad!

Siis mulle meenub üsna kummalisevõitu laulupidude ja vennaskonna repertuaariga juutuubi-disko. Eriti armas oli kallis kolleeg pealinnast, kes siis kui ta enam tantsida ei jaksanud ja jalad alt vedasid, selili vaibale viskus ja meeleheitlikult (peaaegu muusika taktis) oma jäsemeid siputas. Vaatepilt pani fraasi "vertikaalselt võimekas" minu jaoks täiesti uude valgusesse.

Siis võin veel öelda, et õues käimisest ja UG'st ma nii palju mälukilde koju kaasa ei toonud ja neid seiklusi ei saa sinuga, kallis sõber, jagada.

Ole siis tubli ja kirjuta mulle ikka

Tervitades
Piia