Sunday, January 24, 2010

Kuueteistkümnes

Nonii!

Ma vaatan, et sul ikka sai see va karikas kah "kolmveerand" täis. Anna andeks, et ma su hinge sittusin. Faktid peavad kõik paika - ma olen tõesti laisk värdjas. Peale selle olen ma veel üsna usin. Nagu sa tead, olin ma viis päeva merehädas. Mõtlesin juba õue hagu korjama minna, et siis märgutuli teha. Survivorman, bljätt. Aga isegi Hiiumaal oli õues sigakülm ja lõkke ümber on ikkagi kombekas värdja kombel tantsu lüüa, mistõttu otsustasin veel päevakese oodata. Kuigi oma heledat jumet teades oleks mu paljad kannid isegi üldisel valgel foonil nigu prožektorid vastu säranud. Ja kas sa näed - kulak Leedo panigi ühe kalapaadi Heltermaa suunal teele! Ma ei suutnud oma õnne ära uskuda, kui ma külmast lõdisedes kolmandat tundi praamis passisin. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud sinna suletud puhveti toolikesele istuma jääma, sest see vana linnaliinibuss, mis mind Tallinnasse viis, ei omanud mitte mingit küttekeha. Egas midagi - rebisin päälinna bussijaamas oma kannid valju naksatuse saatel istme küljest lahti, nuuskasin ninast välja sinna tekkinud jääst tatikuubikud ja mõistsin esimest ja viimast korda oma elus igasugu fetiši-sõpru, kes endale "kogemata" asju kõiksugu avarustesse paigutavad. Oleks ise nii julge ja seiklusaldis olnud, oleks ju isegi endale radika sisse istunud. A no mida pole, seda pole. Julgust siis. Radikat ka tegelikult mitte. A see selleks. Kolm päeva hiljem tundsin ma juba, kui mu ahter toolile maandus ja lapsi peaks kah veel saama. Nii et korras sellega.

Novot. Ja pärast kõike seda on ikka meeldiülendav koju saabuda, brauser lahti lüüa ja lugeda kuidas keegi rahul ei ole. Siinkohal saangi ma täide viia oma ammuse lubaduse ja OnuAntonit tervitada. Eriti kuna ma enam ei ole lahutatud vanemate laps. Pluss Tosha ego tahab ka pai saada, eksju?
Ja siis veel see Tartu asi. Viive sünnipäevast on nüüd juba kuukene möödas ja ma olen selle aja jooksul suutnud tervelt kaks ja pool õlut sisse vägistada. Sel lihtsal põhjusel löön ma risti ette ja tulen reedel sulle külla. Juhul kui sa mind sealt laupäeva hommikul autoga tagasi tood. Mu hing ja füüsis ei ela veel kahte päeva Tartu alco-vortex'is üle. Vanaks olen jäänud, raisk. Või sai kaine mõistus üle aastate võitu. Mine võta kinni. Ma nüüd lähen surun näo vastu ahju, äkki hakkab soojem. Ja siis kui ma jälle oma näppe tunnen, kirjutan veel.

Musikalli,
Nadja


Thursday, January 21, 2010

Viisteist ja kolmveerand ehk Nadja on laisk värdjas

Piia says:
ma tahaks sult kirja saada
Liis says:
jaaaaaa
ma tean
üldse pole praegu vaimu peal
Piia says:
tead liis
Liis says:
jah piia?
Piia says:
mine munni
Liis says:
hmh
ma ootasin midagi veits leebemat
Liis says:
aga ainult veits...
Piia says:
aga ei tulnud mitte midagi leebemat!
Liis says:
nagu....kanni või midagi
Piia says:
karm tõsi
Liis says:
ilus alliteratsioon igaljuhul
vahet pole
kas mine munni või käi kanni

Liis says:

aga mul on tunne, et ma peaksin hoopis sõnumisse süvenema
Piia says:
indeed!
Liis says:
fain
Liis says:
ma kirjutan
Piia says:
you do that
Liis says:
ise tead, kui pask on
Piia says:
tead liis!
Liis says:
jaaa
Liis says:
tean
Liis says:

piia
Piia says:
mine munni!
Liis says:
ära enam saada
Liis says:
pliiiis
Liis says:
demit
Piia says:
ahah. juba teadsid
Liis says:
liiga hilja
perse
Piia says:
vahel ei vea
Piia says:
direct orders from commanding officer!
Liis says:
ma lähen käin kanni nüüd
Liis says:
Vabandage mind! Mul on vaja korraks munnist läbi astuda
Piia says:
jah. kohe kui sa oled ära kirjutanud
Liis says:
aga ma tahan suitsuuuuuu
Piia says:
jah. ei saa.
Liis says:
saaab
you cant stop me!!!
Piia says:
ei. aga sellel saavad olema tagajärjed!
Piia says:
tsiteerides klassikuid - hakkavad toimuma protsessid!





Nii! Siin ongi nüüd need protsessid ja tagajärjed!
Hakka kirjutama, Liis!
Kerget sulge sulle!




Tervitades,
Piia

Tuesday, January 12, 2010

Viisteist ja pool

Tere taas!

Mul oli väga tihe hariliku igava tööinimese nädalavahetus, mis oli täis intensiivset ja sportlikku vaba aja veetmist ning muud väikekodanlikku nagu shoppamine ja autoavariid.

Reede:
Megazone'i laserilahing oli superäge - ärgu tulgu enam keegi mossitama, et tüdrukute tiimis peab olema. Meie väiksed sinised suslikud võidutsesid punaste ja kollaste võistkondade üle sajaga. Sajaga! Tooksin Sulle siinkohal ära need punktid, mis meid võiduni viisid:
* Me (hoolimata top score'st) ei ole väga head laskurid ja tänu sellele ei saanud ka omadele nii palju pihta kui teised. Dakil õnnestus näiteks ka ise-ennast õlga lasta. Tase.
* Meie vastased (kollane võistkond vist) laskis õhku iseenda baasi, mida oleks pidanud tulihingeliselt hoopis kaitsma ja sai kolinaga miinuspunkte.
* Meie ridades oli väike habras neiu, kes sai üleüldises arvestatuses (k.a igasugused sõjakooli sõjardid) esimese koha ja suurima punktisumma! Elagu.

Reede õhtu möödus peol ja baaris nagu igavad tööinimesed tavatsevad teha. Lips lõdvaks ja nina viltu ühesõnaga. Ma isiklikult pidin lahkuma UG'st peale seda kui ma enam oma luksumist lõpetada ei suutnud.


Laupäev:
Päev kulus ära nagu ei oleks olnudki. Suutsin veeta 3 tunnikest Lõunakeskuses - see ei ole hea märk. Õhtu kohta niipalju, et "Inglorious Bastards" on täiesti hea film.

Pühapäev:
Käisime Runniga Kuutsemäel kelgutamas - lumelaudadega. Mõlemal esimene kord ja vigastused annavad iga päevaga järjest rohkem tunda. Läbivaid ja püsivaid ei ole, aga kõige selle kukkumise peale mõned sinikad ikka. Alguses tundus nagu oleks kergelt pääsenud, aga Runnil valutab nüüdseks selgroog ja mul õlavars. Kokkuvõtteks ma arvan, et see on õpitav kunst - see lumelauatamine. Samas ei tekkinud mingit tahtmist oma suuski lauakomplekti vastu vahetada ja Norras kavatsen kindlasti vana ja läbiproovitut kasutada. Ja nautida! Ma väga ootan juba... nagu keskklassi tööinimesed ikka ootavad oma talvist suusapuhkust Skandinaavias.

Kuutsemäelt tagasi sõites õnnestus mul teha elu esimene avarii (teine, kui arvestada ka ilma lubadeta juhtunut, aga seda korralikud ja viisakad tööinimesed muidugi salgavad). Uisutasin sujuvalt (see on oluline kuskjurues, sest olin juba päris pikalt pidurdamisega tegelenud ja ABS mürises ka juba mitu mitu head aega) ühele volkswagenile tagant sisse. Pikivahe kuskil 15 m, kiirus max 30km/h ja auto ei jäänud ikka õigel ajal seisma. Väga libe ja alla-mäge oli muidugi ka. Volkswageni juht oli kuri, aga tema autoga ei juhtunud suurt midagi - paar värvikriipsu stangel. Meie auto hakkas igatahes kõige selle peale kohe suure hooga mossitama ja tõmbas kogu esistange kortsu ja katki. Lisaks sulges Tupsu ka oma kõrvalistuja poolse silma ning hülgas "Ford" märgi ninal. Olen täna väga paljude värvikate autolammutusonudega rääkinud teemal "uus tuli".

Vot sellised jutud ja teemad siis seekord.
Väga "harju keskmine täiskasvanu nädalavahetus" oli mul...

Lähen katsun midagi korraldada, et veidi huvitavamale rajale tagasi saaks. Teeks kotlette või midagi...võib-olla on minu jaoks lootus juba kadunud.

Hoia sina vähemalt lippu kõrgel,

Piia the bourgeois

Monday, January 11, 2010

Viieteistkümnes

Tere Liis,

On juhtund asju, aga kirjutan neist sulle homme.
Seniks saadan lugemiseks ühe raamatu.



Tervitades,
Piia

Friday, January 8, 2010

Neljateistkümnes

Tere Piia!

Kirjutan sulle seitsmendat korda. Olen siin tööl ja noh....teen luusi siis niiöelda. Hetk tagasi jooksin näoga vastu tagaukse juures seisvat Pekkaniskat, nii et ma väga vabandan, kui suti segane jutt tuleb. Ühtlasi otsustasin ka selle va mütsi väiksemaks õmmelda, et enam silmile ei vajuks, kui algab järjekordne episood sarjast "Kraana ründab". Hetkel räägin küll Pekkaniskast, aga tegelikult on see ikka Kraanat kohates ka kohustuslik abinõu. No vot - nospel(kuradi hea sõna) valutab, aga hambad jäid seekord suhu. Mütsi muidu emaga kahe peale eile alles traageldasime väiksemaks, aga vist on veel liiga lõdvakas. Mul on väike pea ka. Pluss meie suguvõsa naiste käsitööoskus on....kuidas nüüd öeldagi..nadi? Väiksena palusin vanaemal kudumist õpetada. Saatis mu köögist ära ja pusis pool tundi algsilmust ning nentis seejärel targa näoga, et tänapäeval võib selle salli ikka poest osta küll.

Aga jah. Aastavahetuse teemadel veel. Mäletad mul ei olnud ühtegi uue aasta lubadust? Ainult suur soov, et mu sõbrad üksteise vastu vähem värdjad oleks. Tuleb välja, et soovid(erinevalt lubadustest) lähevad täide. Raisk - oleks teadnud, oleks raha soovinud. Igaljuhul - pärast meie Politseikroonika teemalist aastavahetuspidu võtsin ikkagi selle lubaduse vastu, et enam ei joo. Mingi vähemalt veebruarini. Olen kenasti vastu pidanud, kui see üleeilne õlu välja arvata... Et jah, kena Eesti pidu oli ju - täis verd, kilde ja pisaraid, aga liiga "Viive 46". Õnneks sain ma vastuse mind juba aastaid piinanud küsimusele: Kes on need täielikud idioodid, kes oma kuldseid käsi ilutulestikuga otsast lasevad? Kujutad sa ette - minu sõbrad! Õnneks on veel seda Retardinooli alles. Peaks kõigile profülaktika mõttes sisse söötma. Parem karta kui kahetseda.

Muidu läheb mul siin hästi, kui enesevigastamine välja arvata. Passi ja pangakaardi leidsin üles ja kõik muud aastavahetuse pläkid peaks ka lihvitud olema. Arveid võiks ka maksta, aga ma kaotasin kuskile pangakoodid ära. Tänane missioon on osta endale pesumasin, peldikuhari, vannitoariiul, püksid ja neli taldrikut. Ja siis kõik see käe otsas koju tassida.

Et noh. Virtuaalne pai. Pea vastu. Ma lähen panen nina külma vee alla.

xxx kisses xxx
Nadja

Tuesday, January 5, 2010

Kolmeteistkümnes

Tere Liis,

Ilmselt oled juba tähele pannud, et hiljuti saabus uus aasta, millega omakorda kaasnevad vana aasta heietused ja uue aasta lubadused. Harilikult pole mul kombeks olnud lubadusi anda ja üks suur heietamine käib nagunii söögi alla ja peale, aga otsustasin, et parema ja ilusama tuleviku nimel tuleks meelde tuletada vanarahva tarkuseterad ja siis nende järgi uuel aastal talitada. Uut aastat on olnud juba üle 4 ööpäeva ja ongi minu meelest paras aeg kokkuvõtteid teha ja vaadata kuidas seni projekt on kulgenud.

*Uuel aastal, uue hooga - selle esivanemate õpetuse täideviimisega ei viivitanud ma kaua. Aastavahetusest oli möödunud napp mõniteist tundi, kui kodukõrtsi uksest jälle sisse astusin. Meie lärmakat seltskonda tervitasid vanast aastast tuttavad näod maalt ja merelt ja see, et baaritöötajad koju polnud läinud tähendab seda, et meie käisime lihtsalt vahepeal kodus jalgu puhkamas ja pidu pole kellegi jaoks lõppenud. Järelikult sai uue hooga vanale peole uuesti selga lennatud. Check.

*Mis hullusti, see uuesti - tuleb tunnistada, et omal nahal ma seda tarkust veel järginud ei ole, aga kallis mees suutis vanarahva õpetussõnu maksimaalselt omal käel ära proovida. Lugu lühidalt selles, et kui aastavahetusel toas pauguraketti lased ja midagi peale tuhatoosi ja mõne klaasi ära ei lõhu, siis tuleb järgmisel õhtul kindlasti uuesti proovida ja igaks juhuks raketist üldse mitte lahti lasta. Loodetavasti kolm ei ole kohtuseadus ja vigastuste aste ei ole progresseeruv, muidu ma pean tal elu lõpuni hambaid pesema ja kingapaelu siduma.

*Hilja üles, vara voodi - see on äärmiselt kasulik ja mõistlik õpetus, sest teatavatel puhkudel kipub meil kodus jällegi midagi kommuunilaadset tekkima ja kui ükskõik kas kohalik või kaugelt külaline magamaminekuga viivitab, siis võib ta leida ennast teki ja asemeta. Näiteks kõige kaugema kandi rahvas (ühel aadress Saksamaal, teisel Tallinnas) pidi oma kompsud kaenla võtma ja ennast bussiga vabade voodite poole sõidutama. Iseenesest mis see 200 km reisida on... Oleks võib-olla isegi kaasa läinud kui see tarkuseterade järgimine nii südamel poleks olnud ja ma varem magama poleks läinud. Siis kui veel kohti oli.

*Tänaseid toimetusi ära viska homse varna - sellest tarkusest ma just praegu kinni peangi.


Head uut aastat, mu kallis!


Tervitades,
Piia