Kümnes

Kallis Piia!

Kirjutan Sulle viiendat korda ja kiiremini kui tavaliselt. Kohviülekas. Oma igerikku kaastunnet olen ma juba avaldanud. Nagu Sa tead, ei oska ma tänu oma sotsiopaatlikele kalduvustele seda mitte kuidagi ametlikult sõnadesse panna. Aga Sa ju tead, et mul on kahju, ja see loebki. Et ma nüüd ei hakkaks kohatut nalja viskama ja asja hullemaks ajama, nagu alati, siis räägin parem, kuidas mul läheb ja viskan ehk veidi koh(tl)ast nalja.

Nagu Sa tead, murdis seakas meid kõiki pärast minu viimast Tartu visiiti. Teatan rõõmuga, et juba on parem ning palavik on lännu. Käisin isegi pesemas ära. Muuhulgas olen nüüd ca viis kilo kergem ja kõvasti vähem rähmakas. Suitsuandur hakkas just piiksuma. Nii minutilise intervalliga. Eeldasin, et see on peen vihje ja avasin üle nädala aja korraks akna. Haiguselehk läks õue ja hapnikku tilkus veits tuppa juurde, aga raisk piiksus ikka. Kuna ühtegi tooli mul ei ole, siis turnisin siin just kolme raamatukasti otsas. An accident waiting to happen. Ma ei pidanud taaskord oma erakordsetes võimetes pettuma - tegin koos pihku jäänud suitsuanduriga medaliväärse akrobaatilise pirueti ja kukkusin poolspagaadis printerisse. Ära muretse - printer jäi terveks ja raamatukastid kenasti püsti. Komberdasin oma rebenenud reielihastega püsti ja hakkasin anduri patareid välja kiskuma. Tollele ÜLDSE ei meeldinud ja juba hetke pärast kõlas üle maja tõsine udupasun. Õnneks sain käppelt patarei välja. Minu uued naabrid on kindlasti rahul. Ma ju märatsen ainult ülepäeviti.

Muidu on mul siin täiesti tore. Vanaema on hästi heldeks läinud ja lubas mulle pesumasina osta. Nagu Sa juba tead lasi ta emal mulle uue jope soetada - and i quote - "et Liis mehele saaks". Nagu ma aru saan, siis näen ma muidu "liiga kalts välja". Ketsid ja püksid ei ole tõepoolest ühele noorele neiule sobilik kostüüm. Ma oskan ainult järeldada, et pesumasin on üks järjekordne samm tema kuri-geniaalses plaanis endale lapselapsi hankida, kuigi ma olen ju korduvalt toonitanud, et ta peab ootama, kuni mu 13-aastane õde nendega maha saab. Pesumasinat on siiski vaja, nii et ma esialgu annan kuradile sõrme ja hoian pöidla pihus, et plaan läbi ei lähe. Ptüiptüiptüi.

Aga ma nüüd lähen ja valin selle masina välja. Kui ma tulen, siis võtame pitsi. Võibolla isegi kaks.

Hugs and kisses,

Nadja

Üheksas

Tere Nadja!

Seekord kurvad uudised - Erwin lahkus meie juurest pühapäeva hommikul ja puhkab nüüd Taadil kaskede all. Sellega seoses on võibolla paslik hoopis meenutada ühiseid seiklusi ja kaugema aja tagant kui eelmine nädal. Et selline down-the-memory-lane-kiri.

Näiteks legendaarne "Las lippap" lugu. Birks võttis eile selle eriti suurepäraselt kokku:

"Suvi, folk, pimedad tänavad ja üliõnnelik Erwu, kes oli Piia käest just loa saanud ja saalis üle tänava".

Erwin oli üldiselt väga viisaks folgi-koer. Ainult Kidu kulmu mulgustas ära, aga see oli ka sellepärast, et Kidu põhimõtteliselt kukkus ise talle kihva otsa. Ja ajaloolisel Vana Parm vs Birgit vastasseisul oli Erwin meie tiimi  force majeure.

 Kindlasti peaks Erwini saama elutöö preemia Eesti Juht- ja Abikoerte Kooli poolt, sest kogu oma pika elu teenis ta Joodiku Juhtkoera ametis truult ja kannatlikult. Juhtus ka, et ta kaldus marsruudist kõrvale, sest mul on mälupilt teekonnast Zavood-kodu, mille käigus me Erwini arust pidime läbi käima ka Kaleviupoja kuju juurest, aga ju tal oli seal siis omi asju ajada ja kes olen mina, et teda tegemistes takistada. Lõpptulemusena olen alati koju jõudnud. Kannatlik koer oli.

Erwinil oli veel suurepärane võime inimesi motiveerida ja innustada. Näiteks Anton ei osanud vanasti lennata ja Erwin õpetas talle Pirogovi treppidel mõne hetkega lendamise nõksu selgeks. Isegi õllepudel, mis Tošal käes oli, jäi terveks.

Kahju, et Erwin sõnadega rääkimist kunagi selgeks ei õppinud. Tal oleks kindlasti palju rohkem öelda, sest Erwu oli alati kaine kõrvalseisja rollis ja ilmselt on tal ka parem mälu. (Ei saa öelda, et ta tilkagi alkoholi ei oleks pruukinud - ükskord Šwamm trikitas ta õlu jooma, sest pani makra tükid õlle sisse, aga üldiselt oli ta üks äärmiselt kaine koer.) Kui pilgud räägivad, siis Erwini silmist paistis tihti vaikne etteheide ja "oh lapsed, lapsed" helk, aga seda vist kutsutaksegi tingimusteta armastuseks. Ja vastupidi.

Puhka rahus, kallis Erwin

13.08.1999 - 29.11.2009

Kaheksas

Tere Piia!

Ma tean, ma tean - ma ei ole Sulle NIIII kaua kirjutanud. Kuidas Sul läheb? Minul läheb hästi.
Hästi natukene ainult on Seakas. Ma muidu oleks selle väikese palaviku ja nohu külmetuse arvele kirjutanud, aga siis ma hakkasin ikka hästi järele mõtlema ja sümptomite kohta uurima, nagu üks korralik hüpohondrik ikka. Tuleb välja, et lihased peavad ka haiged olema. Mul selle jutu peale hakkas jalalihas kohe hirmsat moodi valutama, aga siis ma unustasin ära ja läks üle. Nii et ma nüüd ei teagi, kas ma panen varsti toru hargile või ei.

See aga ei takistanud mul nädalavahetust Hiiumaal veetmast. Lugesin nende kodulehelt, et Hiiumaal pole veel seagrippi. Seadsin kohe suure õhinaga sammud praami peale. Polnudki seagrippi. See eest oli Hiiumaal sitaks sigu. Neid metsaomasid. Hiidlased ise enam kartuleid maha ei pane, sest sigu on ju mõtet ainult siis nuumata, kui nad pärast nahka saab panna. Samas pidavat suure metsseapopulatsiooniga kaasnema ka uued rahvatraditsioonid. Hää ju istuda laua taga, püss aknast väljas ja iga õllelonksu kõrvale suvaliselt õue pääle kõmmutada. Midagi ikka kukub. Ma ei liialda kusjuures. Inimesed on seal unustanud, milline muru välja näeb. Isegi pool mulda on ära söödud. I kid you not!

Tulin oma seakaga tagasi õnnelikult. Iga päev loen uudiseid. Tundub, et ma ikkagi ei lähe ajalukku, kui naine, kes üksipäini Hiiumaa rahva maatasa tegi. Ma tean, et ma ei tohi sellepärast kurvastada, Sa nii palju oled mind kasvatanud.

Palju suurem uudis on aga loomulikult see, et ma eile ratsa rikkaks sain. Mängisin teist korda elus lotot. Bingo lotot. Mäletad, see üks kord ma mängisin Vikingit ja võitsin 14 krooni? No ütleme nii, et ma nüüd võitsin rohkem. Õnneks ma teadsin ette et ma võidan, sest ma ju ostsin endale pileti, et Raul ei võidaks. Õnneks ma võitsin ka, muidu oleks sellega läinud nagu 2007. aasta ristsõnafiaskoga. Mäletad, ma saatsin ühe korra vastused ära ja ei võitnud mitte sittagi? Ma olen siiani nii pettunud. Kunagi enam ei saada! Igaljuhul - raske on. Inimesed suhtuvad minusse tööl ka teistmoodi, sest ma olen nüüd neist paremal järjel. Oleksin kohe tahtnud helistada ja hõisata, aga siis meenus, et enamik mu sõpradest on ju riigitööl ja mis ma ikka neile oma jõudeelu nina alla hõõrun. Jah - ma tõesti loodan, et see rikkus mulle pähe ei löö ja see ma selle 59 krooni vähemalt targalt investeerin, mitte niisama maha ei larista.

Rohkem vist polegi midagi praegu. Aga ma parem räägin sulle homme. Ah jaa - ma tulen külla. Mingi kaheksa ajal jõuan Tartusse. Sul on taaskord ainulaadne privileeg minu haisvat alter-ego terve nädalavahetuse oma diivanil välja kannatada. Ma loodan, et Sul on veel NatGeo. Helistan ette! Võibolla(uksekood on mul ju peas).

Cheerio!

Nadja

Seitsmes, kui ma ei eksi.

Tere Liis,

Olgugi, et me veetsime nädalavehtuse koos, tahaksin Sulle sellest ikkagi rääkida. Teades Sinu mälu ja wandering-off võimeid. Ühesõnaga ma käisin Sul laupäeval külas, kui sa tähele ei pannud.

Tulin bussiga Tartust, siis linnaliinibussidega bussijaamast, lõpuks jala Kelmiküla peatusest. Bussisõit Tallinnasse oli juba päris meeleolukas. Sain endale pinginaabriks Hannese, kelle enese vaoshoidmise võime oli ilmselgelt võrdelises seoses kaasas oleva Jägermeistri kahanemisega. Algul rääkis ta minuga raamatutest, siis tahtis kõiki tervitada, kellega ma telefonis rääkisin ja lõpuks tundis ta vastupandamatut kihku sikutada enda ees istuvat meest kõrvadest. Tuleb tunnistada, et kodanikul olid tõesti erakordselt suured ja lihavad kõrvad, aga see ei õigusta siiski füüsilist sekkumist.

SÄUK'is (Sinu ässas uues kodus) pakkusid mulle kohvi, mis maitses suurepäraslt. Ma näen nüüd unes taimeriga kohvimasinaid. Imelised asjad on need tõepoolest. Minu unenägudes on kohvimasinal peale taimeri ja imelise kohvilõhna veel ka hell ja õrn hääl, mis hüüab hommikuti köögist magamistuppa, et alanud on uus ja ilus päev. Ja päev ongi igakord uus ja ilus. Sellessuhtes, et uus on ta praegu ka igal hommikul, aga minu praeguses taimeriga kohvimasinata elus ei ole need hommikud miskipärast alati ilusad.

Edasi läksime üle lumise Toompea ja mina kui maatüdruk sain tutvuda Vabariigi au ja uhkuse - uue Vabaduse väljakuga. Tore lage plats oli, ühes nurgas säras televiisoriekraan, teises ei säranud vabadussammas. Kõik on tasakaalus, ütles minu maastikuarhitekti pilk. Kõige olulisem asi, miks ma väljakule minna tahtsin, oli ikkagi see klaasiga kaetud auk Harju tänava alguses. Targad mehed mõni aeg tagasi raadios rääksiid, et kui hästi vaadata, siis peaks müüride vahel olema Ivan Orava jalgu näha. Ilmselt ma ei osanud vaadata, sest minu meelest oli seal ainult tolm ja kivi ja ühtki paari krimpsus vanamehejalgu ma ei näinud.

Edasi tuli RockStars baar, mis algul näis väga võluv, aga kui jalgpallifännid (vist Flora, sest ma sain aru, et Nõmme Kaljus pidid nende arusaamade kohaselt peded olema) lärmamisega hirmus hoogu läksid, siis hakaks veidi kõrvadele. Selle vastu aitas samas lauajalkaturniiri algus. Neil vist selles spordis nii palju õnne ei olnud, sest "Tal-lin-na Flo-ra" hõiked jäid järjest harvemaks ja lõpuks sumbusid sootuks. Tahaksin siinkohal öelda paar õpetussõna neile inimestele, kes peale Liisu veel seda kirja lugema juhtuvad - ära kunagi usalda inimesi, kes saabuvad turniirile täpselt registreerumise alguseks, panevad enne õlu ostmist nimed kirja ja hoiavad üldiselt kuni turniiri alguseni madalat profiili - isegi kui nad on naised! Eriti kui nad on naised!!! Niisiis me võitsime. Palju õnne, Liis - RockStarsi tšempion!

Levikas oli täiesti umbes nagu isegi ilmselt Sina tähele panid. Nii paljusid inimesi korraga ignoreerida ei õnnestu isegi Sul. Igatahes õnnestus mul ka see vahva urgas oma silmaga üle pika aja üle vaadata ja siis tuli juba uneaeg. Enne uneaega muidugi sigarett või paar, sest maailma asju oli vaja arutada.

PS! Palun vabadnust tekiröövi pärast. Õnneks on SÄUK'is soe ja Sa ei külmetanud.

Tervitades

Piia

Kuues

Tere Piia!

Kirjutan sulle kolmandat korda. Tahaks sinuga seekord jagada kulinaarseid seiklusi, mida ma viimase paari päeva jooksul läbi olen teinud. Mhmh - ma räägin taaskord toidust.

Eile õnnestus mul süüa...well - sitta. Läksin sinna üle-tee hipikommuuni. Toredad hipid on, pole räpased isegi ega midagi. Lisaks annavad minusugustele süüa. Noh - jõudsin mina kohale ja avastasin, et menüüs oli midagi tuunikalapasta laadset. Võõrast vara nõrkemiseni, eksole - laadisin taldriku pilgeni pennesid täis ja tõstsin seejärel pastapoti kaant. Tead seda magusat sitahaisu, mis vahel on? See ei ole otseselt halb, aga sa pead seda ainult korraks avalikus peldikus tundma, et aru saada, mis seal just toimunud on. Sihuke puristamise lõhn. Sa tunned seda ja tead, et sitt PIDI olema tumeroheline pohmakamõmmi. Vot sellist haisu tuli sealt imelisest kastrulist. Kui normaalne inimene lusika nurka viskaks ja järgmised kolm söögikorda vahele jätaks, siis mina muidugi sõin kogu oma lõhnale vastava konsistentsiga portsjoni ära. Nuusutasin lihtsalt vahepeal leiba peale ja mõtlesin, et need hipid on selle taaskasutusteemaga ikka veits liiale läinud. Paar tundi hiljem oli ikka veel hõrk aroom ninas ja ei näinud üldse põhjust solvuda, kui vestluskaaslased uurisid, kas ma söön ka selle suuga. Kirjeldamatu kogemus.

Täna tegi Ints kodus süüa. Muidugi ma leechisin. Sellega on ainult see pussakas, et Indrekule meeldivad vürtsikad toidud ja nagu sa tead, siis mulle väga mitte. Aga jällegi - ega sellepärast söömata ei jäänud. Jõin lihtsalt liitri piima toidu kõrvale ära, ise samal ajal taldrikusse higistades ja vandudes. Kui nüüd hommikul põhja alt ära ei löö, siis on hästi. Ma isiklikult kahtlustaks pigem sisemist verejooksu. Aga pole viga - ülehomme peaks ma kõikide prognooside kohaselt jälle maitseid tundma, nii et kogu see kannatuste rada oli seda väärt. Okkaline on minu tee püha tõe juurde.

Majanduse menopausist niipalju, et Eestis ikka vist väga pask ei ole veel, kui ma iga päev Lidost mööda sõites mõtlen, et peaks ikka lõunanaabreid toetama. Selline ääremärkus siis.

Kui sa selle kirja hommikul kätte saad, siis head isu! Üsna sitaküllane sai. Õnneks ma tean, et sul ei lähe isu ära.

Alati sinu,

Nadja

P.S. Sorry-brenda, et sa ennast üksi pidid täis kakkuma, kuna ma skaipi ei ilmunud. Enam ei juhtu. Me muidugi võiks kokku kah leppida teinekord.

Viies

Kallis Liis,

seekord saad sa alustuseks otsereportaaži. Meil on köögis veinitööstus. Runn kükitab keset põrandat ja vaatab punnis silmadega kuidas vein vooliku kaudu ühest veinipunsust teise voolab. Eesmärgiks on settest ja sadest lahti saada. Seejärel läratame uude punsusse suhkruvett juurde ja hoiame pöidlaid, et kogu kraam uuesti mulksuma hakkaks. Siiri on muidugi oma eelmise aasta väljalaskega kõrged standardid seadnud ja ma kahtlustan, et R-Plaza ploomieksperiment võib sellele alla jääda, aga lootust, et purju teeb, on küll. Mulle tundub, et ma jään ainult lahtisest punsust tulevate aurude käes praegu purju. Runn siin väidab, et üle 15 kraadi ei ole võimalik koduveini sisse punnitada (pärmseened pidid surema hakkama), aga ma kahtlen, et kas mitte loodusseadustel ei ole seekord meie koduveinitööstus kahe silma vahele jäänud ja siin on tegu kuskil 30 vollise vikatiga. Mäletad tikripeeti? Hirm poeb nahavahele.

Väike meenutus ka halloweenist, mis on väga tore ja absoluutselt ebanõme püha. Võimalik, et raeplatsile jäetud kõrvitsad leidsid uue koha Trehvi kandis, sest sinna olevat laupäeva öösel kõrvitsalaternaid ilmunud. Hea teada, et järgmistel aastatel, kus me seda toredat ja absoluutslet ebanõmedat püha jälle peame, võime arvestada, et kõrvitsad oskavad jalad alla võtta ja omapäi mööda linna hullama minna. Mulle meeldib!

See kõrvits, mida me Laurile hoidsime, on siiani sahvris alles. Peaks otsima saumiksriga sõpru ja tegema kõrvitsasuppi, et saaks emale öelda, et me kogu väärt kraami ikka ära ei visanud. Tal oli kuuldes, et me kõrvitsasisust midagi mõistliku ei tee, selline toon hääles nagu kõik pingutused minust asjalikku inimest kasvatada on kolinal rentslist alla jooksnud. Vanaemale ei julge toimunud toiduraiskamisest iitsatadagi.

Nii, aga nüüd on aeg minna lehtrit hoidma, sest voolikust on peenem kraam uude punsusse nirisenud ja põhjapaksust võtta, mis võtta annab!

Heade soovidega,
Piia