Üheksas

Tere Nadja!

Seekord kurvad uudised - Erwin lahkus meie juurest pühapäeva hommikul ja puhkab nüüd Taadil kaskede all. Sellega seoses on võibolla paslik hoopis meenutada ühiseid seiklusi ja kaugema aja tagant kui eelmine nädal. Et selline down-the-memory-lane-kiri.

Näiteks legendaarne "Las lippap" lugu. Birks võttis eile selle eriti suurepäraselt kokku:

"Suvi, folk, pimedad tänavad ja üliõnnelik Erwu, kes oli Piia käest just loa saanud ja saalis üle tänava".

Erwin oli üldiselt väga viisaks folgi-koer. Ainult Kidu kulmu mulgustas ära, aga see oli ka sellepärast, et Kidu põhimõtteliselt kukkus ise talle kihva otsa. Ja ajaloolisel Vana Parm vs Birgit vastasseisul oli Erwin meie tiimi  force majeure.

 Kindlasti peaks Erwini saama elutöö preemia Eesti Juht- ja Abikoerte Kooli poolt, sest kogu oma pika elu teenis ta Joodiku Juhtkoera ametis truult ja kannatlikult. Juhtus ka, et ta kaldus marsruudist kõrvale, sest mul on mälupilt teekonnast Zavood-kodu, mille käigus me Erwini arust pidime läbi käima ka Kaleviupoja kuju juurest, aga ju tal oli seal siis omi asju ajada ja kes olen mina, et teda tegemistes takistada. Lõpptulemusena olen alati koju jõudnud. Kannatlik koer oli.

Erwinil oli veel suurepärane võime inimesi motiveerida ja innustada. Näiteks Anton ei osanud vanasti lennata ja Erwin õpetas talle Pirogovi treppidel mõne hetkega lendamise nõksu selgeks. Isegi õllepudel, mis Tošal käes oli, jäi terveks.

Kahju, et Erwin sõnadega rääkimist kunagi selgeks ei õppinud. Tal oleks kindlasti palju rohkem öelda, sest Erwu oli alati kaine kõrvalseisja rollis ja ilmselt on tal ka parem mälu. (Ei saa öelda, et ta tilkagi alkoholi ei oleks pruukinud - ükskord Šwamm trikitas ta õlu jooma, sest pani makra tükid õlle sisse, aga üldiselt oli ta üks äärmiselt kaine koer.) Kui pilgud räägivad, siis Erwini silmist paistis tihti vaikne etteheide ja "oh lapsed, lapsed" helk, aga seda vist kutsutaksegi tingimusteta armastuseks. Ja vastupidi.

Puhka rahus, kallis Erwin

13.08.1999 - 29.11.2009