Kaheteistkümnes

Tsau Piia!!!

Ülla-ülla - ma ei olegi surnd ega miskit. Jubekiire on olnud. No sa tead ju - jõul ja muu kraam.
Eriti kahju on mul, et ma sult selle eelmise kirja välja pressisin, sest hirmsasti oli vaja sulle põnevat lugu rääkida. A no siis ma otsustasin ümber. Tead küll. Enihuu - ma parem räägin sulle, mis ma eile tegin.

Ühel sõbral oli sünnipäev. Mäletad küll - seesama habemega sõber, kes meie eelmises kodus mööbli asemel köögis oli. Nimetame teda edaspidi Arvoks. No vot. Pidasime ka. Juuksuris ja. Levikas ja. Minu juures ja. Fun-fun-fun.
Aga et mitte püänti kohe ära sittuda, alustan ma algusest.

Arvo oli alguses tubli. Kõik olid. Ei valetanud näkku ja ei märatsenud. Levikas hakkas asi vaikselt käest ära minema ja Arvo tõeline pale ennast ilmutama. Kella poole kolme ajal avastasin järsku, et kõik on mu hüljanud. Vihastasin ennast seaks ja varastasin esimese takso, mis levika ees seisis. Selgus, et Mari on populaarne nimi.
No jõudsin siis peaaegu koju kui telefon helises. Tuleb välja, et Arvo pole mitte ainult andekas joodik, vaid ka suurepärane valetaja. Ei olnudki kõik ära läinud. Erinevalt minust. Ise olin ma ennast ausaltöeldes ikka üsna kummuli joonud, nii et ma tegelikult - TEGELIKULT - polekski hommikul pahane olnud. Pealegi olin ma kõiki oma silmaga lahkumas näinud, nii et kobiseda pole midagi. Ma ju tean, mis juhtub, kui ma teiste asemel ennast ilusaks joon. Kõik vahel ei tahagi mu sõbrad olla. Eksole.

Arvo aga ei olnud oma õhtu kangelastükkidega veel ühele poole saanud! Nimelt leppis ta omaette minuga kokku, et minu põrandal on kohutavalt mugav tekiilat edasi littida. Ilmselgelt liitus tema geniaalse plaaniga veel nii mõnigi lihtsameelne maapoiss, kes lihtsalt ei teadnud paremini. Ühtlasi läks luhta minu geniaalne plaan - mitte kunagi Arvole öelda, kus ma elan. Ja no sitt karma, nagu jõulude ajal ikka - kuradi naabrid olid välisukse ka lahti unustanud. Eile öösel. Eiei - mitte siis, kui ma võtmed tööjuurde jätsin ja kuradi poolteist tundi kanne otsast ära külmetasin. Ikka eile, kui see kõige vajalikum oli. Arvo õnneks ei hoia ma voodi kõrval kurikat, kuna ma olin üsna kindel, et mingid Kopli lohhid üritavad sisse murda.
Igaljuhul. Tuli Arvo. Vasakult poolt. Ajas grandioosse liigutusega pool pudelit tekiilat mu kaunile laminaatpõrandale. Õnneks pühkis ära. Minu salliga. Puhas rõõm väikestest asjadest! Kella viie ajal otsustasin, et see nali pole enam väga naljakas ja talutasin tüübi välisukseni. Veab raisal, et sünnipäev oli, muidu oleks võinud "komistada". Kolleegid äratasid kella mind õnneks veidi enne kümmet ja uurisid, kas mul oleks huvi tööle tulla. Näitasin üles huvi palka saada ja tööd omada ja roomasin käppelt kohale.


Aga homme ma tulen. Pane diivan valmis ja ära siis kohe välja viska, kui ma haisen ja päev otsa telekapulti omastan.

Nadja

Üheteistkümnes

Tere Liis

Kuulsin usaldusväärsetest allikatest, et sa oled igavusse nõrkemas ja ei jaksa enam kuuendat korda Elu24 lugeda. Ega mul ausalt öeles midagi väga lõbusat endal ka sulle välja pakkuda ei ole. Loe vahelduseks Õhtulehte?

Tegelesin IKEA-uuringutega. Saatsin paar hinnapäringut transportijatele ja loodetavasti saame varsti päris riiulid. Mul juba tõusis vererõhk suurest ootusest ja ärevusest. Mõtle - PÄRIS riiulid!

Mis siis veel... Teadjad räägivad, ettäna on reede. Peaks siis vast midagi ette võtma. Esialgne plaan on minna ja Maideniga kultuurne olla. Teatrisse lähme. Ma arvan, et peab kontsakingad panema. Et kui halb etendus on, siis see-eest vähemalt jalad on väsinud ja valusad. Pärast kanjaak ja kohvi.

Noh, ega muud ei olegi.
Kirjuta ise. Suurest igavusest.

Tervitades,

Sinu Piia