Kaheksas

Tere Piia!

Ma tean, ma tean - ma ei ole Sulle NIIII kaua kirjutanud. Kuidas Sul läheb? Minul läheb hästi.
Hästi natukene ainult on Seakas. Ma muidu oleks selle väikese palaviku ja nohu külmetuse arvele kirjutanud, aga siis ma hakkasin ikka hästi järele mõtlema ja sümptomite kohta uurima, nagu üks korralik hüpohondrik ikka. Tuleb välja, et lihased peavad ka haiged olema. Mul selle jutu peale hakkas jalalihas kohe hirmsat moodi valutama, aga siis ma unustasin ära ja läks üle. Nii et ma nüüd ei teagi, kas ma panen varsti toru hargile või ei.

See aga ei takistanud mul nädalavahetust Hiiumaal veetmast. Lugesin nende kodulehelt, et Hiiumaal pole veel seagrippi. Seadsin kohe suure õhinaga sammud praami peale. Polnudki seagrippi. See eest oli Hiiumaal sitaks sigu. Neid metsaomasid. Hiidlased ise enam kartuleid maha ei pane, sest sigu on ju mõtet ainult siis nuumata, kui nad pärast nahka saab panna. Samas pidavat suure metsseapopulatsiooniga kaasnema ka uued rahvatraditsioonid. Hää ju istuda laua taga, püss aknast väljas ja iga õllelonksu kõrvale suvaliselt õue pääle kõmmutada. Midagi ikka kukub. Ma ei liialda kusjuures. Inimesed on seal unustanud, milline muru välja näeb. Isegi pool mulda on ära söödud. I kid you not!

Tulin oma seakaga tagasi õnnelikult. Iga päev loen uudiseid. Tundub, et ma ikkagi ei lähe ajalukku, kui naine, kes üksipäini Hiiumaa rahva maatasa tegi. Ma tean, et ma ei tohi sellepärast kurvastada, Sa nii palju oled mind kasvatanud.

Palju suurem uudis on aga loomulikult see, et ma eile ratsa rikkaks sain. Mängisin teist korda elus lotot. Bingo lotot. Mäletad, see üks kord ma mängisin Vikingit ja võitsin 14 krooni? No ütleme nii, et ma nüüd võitsin rohkem. Õnneks ma teadsin ette et ma võidan, sest ma ju ostsin endale pileti, et Raul ei võidaks. Õnneks ma võitsin ka, muidu oleks sellega läinud nagu 2007. aasta ristsõnafiaskoga. Mäletad, ma saatsin ühe korra vastused ära ja ei võitnud mitte sittagi? Ma olen siiani nii pettunud. Kunagi enam ei saada! Igaljuhul - raske on. Inimesed suhtuvad minusse tööl ka teistmoodi, sest ma olen nüüd neist paremal järjel. Oleksin kohe tahtnud helistada ja hõisata, aga siis meenus, et enamik mu sõpradest on ju riigitööl ja mis ma ikka neile oma jõudeelu nina alla hõõrun. Jah - ma tõesti loodan, et see rikkus mulle pähe ei löö ja see ma selle 59 krooni vähemalt targalt investeerin, mitte niisama maha ei larista.

Rohkem vist polegi midagi praegu. Aga ma parem räägin sulle homme. Ah jaa - ma tulen külla. Mingi kaheksa ajal jõuan Tartusse. Sul on taaskord ainulaadne privileeg minu haisvat alter-ego terve nädalavahetuse oma diivanil välja kannatada. Ma loodan, et Sul on veel NatGeo. Helistan ette! Võibolla(uksekood on mul ju peas).

Cheerio!

Nadja

Seitsmes, kui ma ei eksi.

Tere Liis,

Olgugi, et me veetsime nädalavehtuse koos, tahaksin Sulle sellest ikkagi rääkida. Teades Sinu mälu ja wandering-off võimeid. Ühesõnaga ma käisin Sul laupäeval külas, kui sa tähele ei pannud.

Tulin bussiga Tartust, siis linnaliinibussidega bussijaamast, lõpuks jala Kelmiküla peatusest. Bussisõit Tallinnasse oli juba päris meeleolukas. Sain endale pinginaabriks Hannese, kelle enese vaoshoidmise võime oli ilmselgelt võrdelises seoses kaasas oleva Jägermeistri kahanemisega. Algul rääkis ta minuga raamatutest, siis tahtis kõiki tervitada, kellega ma telefonis rääkisin ja lõpuks tundis ta vastupandamatut kihku sikutada enda ees istuvat meest kõrvadest. Tuleb tunnistada, et kodanikul olid tõesti erakordselt suured ja lihavad kõrvad, aga see ei õigusta siiski füüsilist sekkumist.

SÄUK'is (Sinu ässas uues kodus) pakkusid mulle kohvi, mis maitses suurepäraslt. Ma näen nüüd unes taimeriga kohvimasinaid. Imelised asjad on need tõepoolest. Minu unenägudes on kohvimasinal peale taimeri ja imelise kohvilõhna veel ka hell ja õrn hääl, mis hüüab hommikuti köögist magamistuppa, et alanud on uus ja ilus päev. Ja päev ongi igakord uus ja ilus. Sellessuhtes, et uus on ta praegu ka igal hommikul, aga minu praeguses taimeriga kohvimasinata elus ei ole need hommikud miskipärast alati ilusad.

Edasi läksime üle lumise Toompea ja mina kui maatüdruk sain tutvuda Vabariigi au ja uhkuse - uue Vabaduse väljakuga. Tore lage plats oli, ühes nurgas säras televiisoriekraan, teises ei säranud vabadussammas. Kõik on tasakaalus, ütles minu maastikuarhitekti pilk. Kõige olulisem asi, miks ma väljakule minna tahtsin, oli ikkagi see klaasiga kaetud auk Harju tänava alguses. Targad mehed mõni aeg tagasi raadios rääksiid, et kui hästi vaadata, siis peaks müüride vahel olema Ivan Orava jalgu näha. Ilmselt ma ei osanud vaadata, sest minu meelest oli seal ainult tolm ja kivi ja ühtki paari krimpsus vanamehejalgu ma ei näinud.

Edasi tuli RockStars baar, mis algul näis väga võluv, aga kui jalgpallifännid (vist Flora, sest ma sain aru, et Nõmme Kaljus pidid nende arusaamade kohaselt peded olema) lärmamisega hirmus hoogu läksid, siis hakaks veidi kõrvadele. Selle vastu aitas samas lauajalkaturniiri algus. Neil vist selles spordis nii palju õnne ei olnud, sest "Tal-lin-na Flo-ra" hõiked jäid järjest harvemaks ja lõpuks sumbusid sootuks. Tahaksin siinkohal öelda paar õpetussõna neile inimestele, kes peale Liisu veel seda kirja lugema juhtuvad - ära kunagi usalda inimesi, kes saabuvad turniirile täpselt registreerumise alguseks, panevad enne õlu ostmist nimed kirja ja hoiavad üldiselt kuni turniiri alguseni madalat profiili - isegi kui nad on naised! Eriti kui nad on naised!!! Niisiis me võitsime. Palju õnne, Liis - RockStarsi tšempion!

Levikas oli täiesti umbes nagu isegi ilmselt Sina tähele panid. Nii paljusid inimesi korraga ignoreerida ei õnnestu isegi Sul. Igatahes õnnestus mul ka see vahva urgas oma silmaga üle pika aja üle vaadata ja siis tuli juba uneaeg. Enne uneaega muidugi sigarett või paar, sest maailma asju oli vaja arutada.

PS! Palun vabadnust tekiröövi pärast. Õnneks on SÄUK'is soe ja Sa ei külmetanud.

Tervitades

Piia

Kuues

Tere Piia!

Kirjutan sulle kolmandat korda. Tahaks sinuga seekord jagada kulinaarseid seiklusi, mida ma viimase paari päeva jooksul läbi olen teinud. Mhmh - ma räägin taaskord toidust.

Eile õnnestus mul süüa...well - sitta. Läksin sinna üle-tee hipikommuuni. Toredad hipid on, pole räpased isegi ega midagi. Lisaks annavad minusugustele süüa. Noh - jõudsin mina kohale ja avastasin, et menüüs oli midagi tuunikalapasta laadset. Võõrast vara nõrkemiseni, eksole - laadisin taldriku pilgeni pennesid täis ja tõstsin seejärel pastapoti kaant. Tead seda magusat sitahaisu, mis vahel on? See ei ole otseselt halb, aga sa pead seda ainult korraks avalikus peldikus tundma, et aru saada, mis seal just toimunud on. Sihuke puristamise lõhn. Sa tunned seda ja tead, et sitt PIDI olema tumeroheline pohmakamõmmi. Vot sellist haisu tuli sealt imelisest kastrulist. Kui normaalne inimene lusika nurka viskaks ja järgmised kolm söögikorda vahele jätaks, siis mina muidugi sõin kogu oma lõhnale vastava konsistentsiga portsjoni ära. Nuusutasin lihtsalt vahepeal leiba peale ja mõtlesin, et need hipid on selle taaskasutusteemaga ikka veits liiale läinud. Paar tundi hiljem oli ikka veel hõrk aroom ninas ja ei näinud üldse põhjust solvuda, kui vestluskaaslased uurisid, kas ma söön ka selle suuga. Kirjeldamatu kogemus.

Täna tegi Ints kodus süüa. Muidugi ma leechisin. Sellega on ainult see pussakas, et Indrekule meeldivad vürtsikad toidud ja nagu sa tead, siis mulle väga mitte. Aga jällegi - ega sellepärast söömata ei jäänud. Jõin lihtsalt liitri piima toidu kõrvale ära, ise samal ajal taldrikusse higistades ja vandudes. Kui nüüd hommikul põhja alt ära ei löö, siis on hästi. Ma isiklikult kahtlustaks pigem sisemist verejooksu. Aga pole viga - ülehomme peaks ma kõikide prognooside kohaselt jälle maitseid tundma, nii et kogu see kannatuste rada oli seda väärt. Okkaline on minu tee püha tõe juurde.

Majanduse menopausist niipalju, et Eestis ikka vist väga pask ei ole veel, kui ma iga päev Lidost mööda sõites mõtlen, et peaks ikka lõunanaabreid toetama. Selline ääremärkus siis.

Kui sa selle kirja hommikul kätte saad, siis head isu! Üsna sitaküllane sai. Õnneks ma tean, et sul ei lähe isu ära.

Alati sinu,

Nadja

P.S. Sorry-brenda, et sa ennast üksi pidid täis kakkuma, kuna ma skaipi ei ilmunud. Enam ei juhtu. Me muidugi võiks kokku kah leppida teinekord.

Viies

Kallis Liis,

seekord saad sa alustuseks otsereportaaži. Meil on köögis veinitööstus. Runn kükitab keset põrandat ja vaatab punnis silmadega kuidas vein vooliku kaudu ühest veinipunsust teise voolab. Eesmärgiks on settest ja sadest lahti saada. Seejärel läratame uude punsusse suhkruvett juurde ja hoiame pöidlaid, et kogu kraam uuesti mulksuma hakkaks. Siiri on muidugi oma eelmise aasta väljalaskega kõrged standardid seadnud ja ma kahtlustan, et R-Plaza ploomieksperiment võib sellele alla jääda, aga lootust, et purju teeb, on küll. Mulle tundub, et ma jään ainult lahtisest punsust tulevate aurude käes praegu purju. Runn siin väidab, et üle 15 kraadi ei ole võimalik koduveini sisse punnitada (pärmseened pidid surema hakkama), aga ma kahtlen, et kas mitte loodusseadustel ei ole seekord meie koduveinitööstus kahe silma vahele jäänud ja siin on tegu kuskil 30 vollise vikatiga. Mäletad tikripeeti? Hirm poeb nahavahele.

Väike meenutus ka halloweenist, mis on väga tore ja absoluutselt ebanõme püha. Võimalik, et raeplatsile jäetud kõrvitsad leidsid uue koha Trehvi kandis, sest sinna olevat laupäeva öösel kõrvitsalaternaid ilmunud. Hea teada, et järgmistel aastatel, kus me seda toredat ja absoluutslet ebanõmedat püha jälle peame, võime arvestada, et kõrvitsad oskavad jalad alla võtta ja omapäi mööda linna hullama minna. Mulle meeldib!

See kõrvits, mida me Laurile hoidsime, on siiani sahvris alles. Peaks otsima saumiksriga sõpru ja tegema kõrvitsasuppi, et saaks emale öelda, et me kogu väärt kraami ikka ära ei visanud. Tal oli kuuldes, et me kõrvitsasisust midagi mõistliku ei tee, selline toon hääles nagu kõik pingutused minust asjalikku inimest kasvatada on kolinal rentslist alla jooksnud. Vanaemale ei julge toimunud toiduraiskamisest iitsatadagi.

Nii, aga nüüd on aeg minna lehtrit hoidma, sest voolikust on peenem kraam uude punsusse nirisenud ja põhjapaksust võtta, mis võtta annab!

Heade soovidega,
Piia

Neljas

Kallis Piia,

mul on nii äss uus kodu! Ei saa öelda, et kuu aja jooksul kaks korda kolida just väga tore oleks, aga uuel korteril olid teise ees lihtsalt väga suured eelised. Üheks väikeseks plussiks pean ma näiteks seda, et laest ei saja vihma, kui õues paha ilm on. Ei saa ka salata, et praegune toatemperatuur on tunduvalt meeldivam kui varasem +14. Samuti töötavad kõik pistikupesad ja torud ei ole veel kordagi ummistunud. Kõik see aga kahvatub fakti kõrval, et mul on nüüd taimeriga kohvimasin! Jah, sa lugesid õigesti - Liis ärkab nüüd kohvilõhna peale. Esmaspäeval veel ei ärganud, kuna tuleb välja, et kohvifiltrid on ühed kasulikud atribuudid, ning nende olemasolu on kah vajalik. Isegi kui kohvimasin on taimeriga ja ülikõvv.

Minu ässal uuel kodul(edaspidi MÄUK) on kahjuks ka suuri miinuseid. Vähe sellest, et ma kolisin kümne minuti kaugusele Levikast - topograafilise idioodina elan ma nüüd ka kohalikus Bermuuda kolmnurgas. Nimelt on minu naabriteks meie head sõbrad, kelle peale võib iga kell kindel olla, kui on tahtmine alkoholi tarbida. Pood on ka mugavalt üle tee. Jõudsin pühapäeval vaevu ukse pärast asjade sisse tassimist sulgeda, kui telefon juba helises - jutud olid lahti läinud. Viis minutit hiljem jõin ma kaks maja eemal valget rummi, mis maitses nagu puskar. Hiljem selgus, et ilmselt oligi. Lohutasin ennast sellega, et viiekesi on lihtsam pimedaks jääda - kambavaim ja värk. Hommikul ühe silmaga ei näinud. Sattusin hoogsalt paanikasse ja võtsin seejärel tekikoti ääre silma pealt ära.
Täna töö juures ajasin endale happelist keemiakraami silma. Nüüd on nägemine vähe udune. Aga ära muretse - paistetus juba alaneb ja ülehomme lähen jälle õue.

Elamine on mul hetkel üsna askeetlik - MÄUK ei sisalda veel mööblit. Põrand ei ole ka pehme, kuigi MÄUK on nii äge küll, et võiks olla. Õnneks on mul taaskord heasoovlike naabrite internet. Ma olen viisakas varas ka - hoian madalat profiili ja tiri suurt midagi alla, nii et probleemi ei tohiks olla...onju?

Ma nüüd keeran magama ära. See tähendab leban tund aga voodis ja imetlen siseviimistlust. Homme on Narva maantee peakorteris suurejooneline operatsioon "Tõmbame ninad viltu ehk Intsul algab puhkus". Prognoosin järjekordset veinipudelite ja kitarri kaisus ärkamist, nii et neljapäeval ma sulle veel tõenäoliselt ei kirjuta. Sa pead muidugi enne vastu ka kirjutama, et Liis pahaseks ei saaks. Jah - ma räägin endast nüüd vahepeal kolmandas isikus. Tallinn mõjub hästi.

Jumalaga,
Nadja

P.S. Tegelt ka tänks, et sa mu loomingu eest seisad.
P.P.S.(?) Ära trenniga üle pinguta - sa oled niikuinii kõige tugevam.

Kolmas

Kallis Liis,

Kui Sa mind praegu kuuleks, siis ma kõlaks ilmselt hauataguselt. Ega see metafoor väga kaugelt tõest mööda ei lähegi. Seisin nimelt täna Surmaga silmitsi. Surm oli kehastunud bodypump treeneriks. Tegelikult vist siiski Surma endaga tegemist ei olenud - see võis vabalt olla ka Surma õpipoiss Mort, sest mulle tundus (nagu Pratchet on kirjeldanud), et ta koosned peaasjalikult põlvedest. Ja biitseps-triitsepsist. Igatahes sundis ta tervet karjatäit neiusid kangide ja hantlitega eredalt valgustatud saalis ringi rahmeldama. Riidles kõigiga, kellel oli selline nägu peas nagu tal veremaitset suus ei ole. Verehimuline olend.

Mingil hetkel taarusin saali nurka uut ketast/kangi/hantlit tooma ja tundsin ennast nagu läbitõmmatud Charlie Chaplin oma kõnnakuga. Veremaitse oli ka muidugi suus. Seda ei oska nii kohe Sulle öelda, kas vana Chuck ka veremaitset tundis. Tummifilmide värk - korisemist ja ägisemist ei ole kuulda. Igatahes võin ennast emoks või massohistiks pidada, sest lähen ja piinlen seal järgmine nädal uuesti. Raske, aga loodetavasti tasub see projekti "Suveks Sügiseks Järgmiseks aastaks Kunagi Saledaks" õnnestumise näol end ära.

Homme tuleb Tartumaile mu kallis ema (kes seda blogi vast ehk leidnud veel ei ole). Peaks hirmsal kombel taarat ära viima, vannituba koristama ja Runnile meeldetuletavaid kirju jätma teemadel korista elutuba, võta tolmu, pane riided põrandalt ära, minimeeri tubades tuhatooside arv. Vaeseke peab homme jubedalt rabelema. Isenesestmõistetavatel asjaoludel on hea kui ma homme üldse voodist välja saan. Juba praegu käed-jalad ja kõik muud kehaosad värisevad.

Laupäeval Tallinnasse, aga kuna Murphy oli optimist, siis Sind seal ei ole.

Kuulsin, et hakkad jälle kolima. Kuhugi punanurka? Anna teada kuidas Sul läheb ja mis Tallinna linnas huvitavat ette on sattunud.

Kõike head soovides,

Piia

Teine

Kallis Piia!

Teadmine, et sa minu käekäigust hoolid, tegi tõepoolest südame soojaks.
Tallinnasse jõudsin kenasti - viimases bussis norsates(ja loodetavasti mitte peeretades).
Tartu nädalavahetustega on see halb asi, et nad on kuidagi pikemad, kui Tallinna nädalavahetused, kuid samas mööduvad kui unenägu. Ja unenägudega on see asi, et hommikul tihti täpselt ei mäleta.
Olen kena inimene ja jagan ka sinuga oma fragmente, kuna selgub, et meil oli suht sarnane košmaar.

Mäletad, kui te mu reede õhtul kollektiivselt üle lasite ja ma üksinda UG-sse suundusin? Ma hommikul ei olnud üldse enam pahane. Nimelt õnnestus mul ennast ka üksinda kännuämblikuks juua ja lauajalka taga vigaseks mängida. Tuleb välja, et vorm ei püsi iseenesest - tuleb trenni ka teha. Kõik inimesed on seal muide palju sõbralikud, kui ainult korra kuus Tartus käia. Ilmselgelt on neil selleks ajaks su viimase külaskäigu ajal tehtud sigadused meelest läinud.

Laupäevast mäletan ma sama palju kui sina. Suure tõenäosusega oli täiskuu. Mäletan kohutavat juutuubidiskot ja diivanilt kogu tantsulkat suurte silmadega jälgivat saksa vahetusüliõpilast, kes õhtu lõpuks samamoodi sihitult mööda tuba kargas ja Vennaskonna viisijuppe kaasa laulda möirgas. Tore neiu iseenesest. Kiire õppija ka ilmselgelt, kuna õhtu jäi ju meie kõigi jaoks pehmelt öeldes lühikeseks. Nii juhtub, kui igaks juhuks kolm korda liiga palju veini osta, eksole.

Ühesõnaga, ma siis kuu aja pärast võtan jälle julguse kokku ja need haavlid rindu ning tulen jälle külla. Hetkel on veel veidi hõre olla ja midagi lubada ei julge. Aga kirjutan ma sulle kohevarsti uuesti, sest mul polegi ju veel mahti olnud Tallinna-elu helgeid aspekte sinuga jagada.

xxx kisses xxx

Nadja