Kaheksateistkümnes

Tere Liis,

..või peaksin äkki kirja hoopis endale adresseerima. Nagu Muhv. Kuna sa mu eelmisele kirjale ei vastanud, siis ma hakkasin muretsema ja pärast pikki unetuid öid väherdes ja mõeldes erinevatele põhjustele, mis küll võisid takistada sul mulle kirjutamast, jäi sõelale kaks varianti:
1. sa oled töölt koju tulles õnnetult kukkunud, jala murdnud, jääpurikaga piki pead saanud ja elad nüüd koos Kopli parmude ja mälukaotusega. Lombakalt.
2. sul pole lihtsalt midagi öelda.

Arusaadavatel põhjustel ma seda teist varianti usun vähem ja seetõttu otsustasin blogi elushoidmise eesmärgil Muhvi kombel endale või siis teistele blogijälgijatele kirjutada. Pühendustega mudiugi sulle, aga ma ei usu, et teil seal liinidel interneti levi on.

Niisiis:

Täna on suuremat sorti pidupäev ja rahvapüha, sest õhtul on Presidendi vastuvõtt ja beenem ball. Soeng on mul juba peas muide. Kätrin tegi. Kleit on riidepuu peal ootamas. Ma olen Grey anatoomiast, House'st ja teistest praktiliste meditsiini õppematerjalidest näinud ja kuulnud, et mälukaotused võivad olla selektiivsed. Näiteks, et sa oled kõik muu ära unustanud, aga selline tähtsündmus nagu Rokiklubi Presidendi Vastuvõtt on loomulikult ikka meeles. Igaks juhuks panen sulle ka kleidi valmis, et kui sa peaksid kella kaheksa paiku mu ukse taha jõudma, on sulle koha piduriie selga anda. Ja ära selle murtud jalaluu pärast muretse - sa oled ikka oodatud. Ka lombakana.

Enne põhiüritusele jõudmist on mul vaja veel väisata kultuuriaasta aunimetuste üleandmise tseremooniat. Pidulikul lainel kulgeb täna see päev.

Muust elust-olust niipalju, et siin tuiskas päev otsa hullunult. Isegi mul oli raskusi tööle jõudmisega. Nähtavus ei olnud piisav, et üle platsi paistaks. Ja siis seda veel, et ma kuulsin, et kõik jääteed on suletud....

Tervitades,
Piia