Kolmas

Kallis Liis,

Kui Sa mind praegu kuuleks, siis ma kõlaks ilmselt hauataguselt. Ega see metafoor väga kaugelt tõest mööda ei lähegi. Seisin nimelt täna Surmaga silmitsi. Surm oli kehastunud bodypump treeneriks. Tegelikult vist siiski Surma endaga tegemist ei olenud - see võis vabalt olla ka Surma õpipoiss Mort, sest mulle tundus (nagu Pratchet on kirjeldanud), et ta koosned peaasjalikult põlvedest. Ja biitseps-triitsepsist. Igatahes sundis ta tervet karjatäit neiusid kangide ja hantlitega eredalt valgustatud saalis ringi rahmeldama. Riidles kõigiga, kellel oli selline nägu peas nagu tal veremaitset suus ei ole. Verehimuline olend.

Mingil hetkel taarusin saali nurka uut ketast/kangi/hantlit tooma ja tundsin ennast nagu läbitõmmatud Charlie Chaplin oma kõnnakuga. Veremaitse oli ka muidugi suus. Seda ei oska nii kohe Sulle öelda, kas vana Chuck ka veremaitset tundis. Tummifilmide värk - korisemist ja ägisemist ei ole kuulda. Igatahes võin ennast emoks või massohistiks pidada, sest lähen ja piinlen seal järgmine nädal uuesti. Raske, aga loodetavasti tasub see projekti "Suveks Sügiseks Järgmiseks aastaks Kunagi Saledaks" õnnestumise näol end ära.

Homme tuleb Tartumaile mu kallis ema (kes seda blogi vast ehk leidnud veel ei ole). Peaks hirmsal kombel taarat ära viima, vannituba koristama ja Runnile meeldetuletavaid kirju jätma teemadel korista elutuba, võta tolmu, pane riided põrandalt ära, minimeeri tubades tuhatooside arv. Vaeseke peab homme jubedalt rabelema. Isenesestmõistetavatel asjaoludel on hea kui ma homme üldse voodist välja saan. Juba praegu käed-jalad ja kõik muud kehaosad värisevad.

Laupäeval Tallinnasse, aga kuna Murphy oli optimist, siis Sind seal ei ole.

Kuulsin, et hakkad jälle kolima. Kuhugi punanurka? Anna teada kuidas Sul läheb ja mis Tallinna linnas huvitavat ette on sattunud.

Kõike head soovides,

Piia