Kallis Piia!
Teadmine, et sa minu käekäigust hoolid, tegi tõepoolest südame soojaks.
Tallinnasse jõudsin kenasti - viimases bussis norsates(ja loodetavasti mitte peeretades).
Tartu nädalavahetustega on see halb asi, et nad on kuidagi pikemad, kui Tallinna nädalavahetused, kuid samas mööduvad kui unenägu. Ja unenägudega on see asi, et hommikul tihti täpselt ei mäleta.
Olen kena inimene ja jagan ka sinuga oma fragmente, kuna selgub, et meil oli suht sarnane košmaar.
Mäletad, kui te mu reede õhtul kollektiivselt üle lasite ja ma üksinda UG-sse suundusin? Ma hommikul ei olnud üldse enam pahane. Nimelt õnnestus mul ennast ka üksinda kännuämblikuks juua ja lauajalka taga vigaseks mängida. Tuleb välja, et vorm ei püsi iseenesest - tuleb trenni ka teha. Kõik inimesed on seal muide palju sõbralikud, kui ainult korra kuus Tartus käia. Ilmselgelt on neil selleks ajaks su viimase külaskäigu ajal tehtud sigadused meelest läinud.
Laupäevast mäletan ma sama palju kui sina. Suure tõenäosusega oli täiskuu. Mäletan kohutavat juutuubidiskot ja diivanilt kogu tantsulkat suurte silmadega jälgivat saksa vahetusüliõpilast, kes õhtu lõpuks samamoodi sihitult mööda tuba kargas ja Vennaskonna viisijuppe kaasa laulda möirgas. Tore neiu iseenesest. Kiire õppija ka ilmselgelt, kuna õhtu jäi ju meie kõigi jaoks pehmelt öeldes lühikeseks. Nii juhtub, kui igaks juhuks kolm korda liiga palju veini osta, eksole.
Ühesõnaga, ma siis kuu aja pärast võtan jälle julguse kokku ja need haavlid rindu ning tulen jälle külla. Hetkel on veel veidi hõre olla ja midagi lubada ei julge. Aga kirjutan ma sulle kohevarsti uuesti, sest mul polegi ju veel mahti olnud Tallinna-elu helgeid aspekte sinuga jagada.
xxx kisses xxx
Nadja
No comments:
Post a Comment