Piia says:
ma tahaks sult kirja saada
Liis says:
jaaaaaa
ma tean
üldse pole praegu vaimu peal
Piia says:
tead liis
Liis says:
jah piia?
Piia says:
mine munni
Liis says:
hmh
ma ootasin midagi veits leebemat
Liis says:
aga ainult veits...
Piia says:
aga ei tulnud mitte midagi leebemat!
Liis says:
nagu....kanni või midagi
Piia says:
karm tõsi
Liis says:
ilus alliteratsioon igaljuhul
vahet pole
kas mine munni või käi kanni
Liis says:
aga mul on tunne, et ma peaksin hoopis sõnumisse süvenema
Piia says:
indeed!
Liis says:
fain
Liis says:
ma kirjutan
Piia says:
you do that
Liis says:
ise tead, kui pask on
Piia says:
tead liis!
Liis says:
jaaa
Liis says:
tean
Liis says:
piia
Piia says:
mine munni!
Liis says:
ära enam saada
Liis says:
pliiiis
Liis says:
demit
Piia says:
ahah. juba teadsid
Liis says:
liiga hilja
perse
Piia says:
vahel ei vea
Piia says:
direct orders from commanding officer!
Liis says:
ma lähen käin kanni nüüd
Liis says:
Vabandage mind! Mul on vaja korraks munnist läbi astuda
Piia says:
jah. kohe kui sa oled ära kirjutanud
Liis says:
aga ma tahan suitsuuuuuu
Piia says:
jah. ei saa.
Liis says:
saaab
you cant stop me!!!
Piia says:
ei. aga sellel saavad olema tagajärjed!
Piia says:
tsiteerides klassikuid - hakkavad toimuma protsessid!
Nii! Siin ongi nüüd need protsessid ja tagajärjed!
Hakka kirjutama, Liis!
Kerget sulge sulle!
Tervitades,
Piia
Thursday, January 21, 2010
Tuesday, January 12, 2010
Viisteist ja pool
Tere taas!
Mul oli väga tihe hariliku igava tööinimese nädalavahetus, mis oli täis intensiivset ja sportlikku vaba aja veetmist ning muud väikekodanlikku nagu shoppamine ja autoavariid.
Reede:
Megazone'i laserilahing oli superäge - ärgu tulgu enam keegi mossitama, et tüdrukute tiimis peab olema. Meie väiksed sinised suslikud võidutsesid punaste ja kollaste võistkondade üle sajaga. Sajaga! Tooksin Sulle siinkohal ära need punktid, mis meid võiduni viisid:
* Me (hoolimata top score'st) ei ole väga head laskurid ja tänu sellele ei saanud ka omadele nii palju pihta kui teised. Dakil õnnestus näiteks ka ise-ennast õlga lasta. Tase.
* Meie vastased (kollane võistkond vist) laskis õhku iseenda baasi, mida oleks pidanud tulihingeliselt hoopis kaitsma ja sai kolinaga miinuspunkte.
* Meie ridades oli väike habras neiu, kes sai üleüldises arvestatuses (k.a igasugused sõjakooli sõjardid) esimese koha ja suurima punktisumma! Elagu.
Reede õhtu möödus peol ja baaris nagu igavad tööinimesed tavatsevad teha. Lips lõdvaks ja nina viltu ühesõnaga. Ma isiklikult pidin lahkuma UG'st peale seda kui ma enam oma luksumist lõpetada ei suutnud.
Laupäev:
Päev kulus ära nagu ei oleks olnudki. Suutsin veeta 3 tunnikest Lõunakeskuses - see ei ole hea märk. Õhtu kohta niipalju, et "Inglorious Bastards" on täiesti hea film.
Pühapäev:
Käisime Runniga Kuutsemäel kelgutamas - lumelaudadega. Mõlemal esimene kord ja vigastused annavad iga päevaga järjest rohkem tunda. Läbivaid ja püsivaid ei ole, aga kõige selle kukkumise peale mõned sinikad ikka. Alguses tundus nagu oleks kergelt pääsenud, aga Runnil valutab nüüdseks selgroog ja mul õlavars. Kokkuvõtteks ma arvan, et see on õpitav kunst - see lumelauatamine. Samas ei tekkinud mingit tahtmist oma suuski lauakomplekti vastu vahetada ja Norras kavatsen kindlasti vana ja läbiproovitut kasutada. Ja nautida! Ma väga ootan juba... nagu keskklassi tööinimesed ikka ootavad oma talvist suusapuhkust Skandinaavias.
Kuutsemäelt tagasi sõites õnnestus mul teha elu esimene avarii (teine, kui arvestada ka ilma lubadeta juhtunut, aga seda korralikud ja viisakad tööinimesed muidugi salgavad). Uisutasin sujuvalt (see on oluline kuskjurues, sest olin juba päris pikalt pidurdamisega tegelenud ja ABS mürises ka juba mitu mitu head aega) ühele volkswagenile tagant sisse. Pikivahe kuskil 15 m, kiirus max 30km/h ja auto ei jäänud ikka õigel ajal seisma. Väga libe ja alla-mäge oli muidugi ka. Volkswageni juht oli kuri, aga tema autoga ei juhtunud suurt midagi - paar värvikriipsu stangel. Meie auto hakkas igatahes kõige selle peale kohe suure hooga mossitama ja tõmbas kogu esistange kortsu ja katki. Lisaks sulges Tupsu ka oma kõrvalistuja poolse silma ning hülgas "Ford" märgi ninal. Olen täna väga paljude värvikate autolammutusonudega rääkinud teemal "uus tuli".
Vot sellised jutud ja teemad siis seekord.
Väga "harju keskmine täiskasvanu nädalavahetus" oli mul...
Lähen katsun midagi korraldada, et veidi huvitavamale rajale tagasi saaks. Teeks kotlette või midagi...võib-olla on minu jaoks lootus juba kadunud.
Hoia sina vähemalt lippu kõrgel,
Piia the bourgeois
Mul oli väga tihe hariliku igava tööinimese nädalavahetus, mis oli täis intensiivset ja sportlikku vaba aja veetmist ning muud väikekodanlikku nagu shoppamine ja autoavariid.
Reede:
Megazone'i laserilahing oli superäge - ärgu tulgu enam keegi mossitama, et tüdrukute tiimis peab olema. Meie väiksed sinised suslikud võidutsesid punaste ja kollaste võistkondade üle sajaga. Sajaga! Tooksin Sulle siinkohal ära need punktid, mis meid võiduni viisid:
* Me (hoolimata top score'st) ei ole väga head laskurid ja tänu sellele ei saanud ka omadele nii palju pihta kui teised. Dakil õnnestus näiteks ka ise-ennast õlga lasta. Tase.
* Meie vastased (kollane võistkond vist) laskis õhku iseenda baasi, mida oleks pidanud tulihingeliselt hoopis kaitsma ja sai kolinaga miinuspunkte.
* Meie ridades oli väike habras neiu, kes sai üleüldises arvestatuses (k.a igasugused sõjakooli sõjardid) esimese koha ja suurima punktisumma! Elagu.
Reede õhtu möödus peol ja baaris nagu igavad tööinimesed tavatsevad teha. Lips lõdvaks ja nina viltu ühesõnaga. Ma isiklikult pidin lahkuma UG'st peale seda kui ma enam oma luksumist lõpetada ei suutnud.
Laupäev:
Päev kulus ära nagu ei oleks olnudki. Suutsin veeta 3 tunnikest Lõunakeskuses - see ei ole hea märk. Õhtu kohta niipalju, et "Inglorious Bastards" on täiesti hea film.
Pühapäev:
Käisime Runniga Kuutsemäel kelgutamas - lumelaudadega. Mõlemal esimene kord ja vigastused annavad iga päevaga järjest rohkem tunda. Läbivaid ja püsivaid ei ole, aga kõige selle kukkumise peale mõned sinikad ikka. Alguses tundus nagu oleks kergelt pääsenud, aga Runnil valutab nüüdseks selgroog ja mul õlavars. Kokkuvõtteks ma arvan, et see on õpitav kunst - see lumelauatamine. Samas ei tekkinud mingit tahtmist oma suuski lauakomplekti vastu vahetada ja Norras kavatsen kindlasti vana ja läbiproovitut kasutada. Ja nautida! Ma väga ootan juba... nagu keskklassi tööinimesed ikka ootavad oma talvist suusapuhkust Skandinaavias.
Kuutsemäelt tagasi sõites õnnestus mul teha elu esimene avarii (teine, kui arvestada ka ilma lubadeta juhtunut, aga seda korralikud ja viisakad tööinimesed muidugi salgavad). Uisutasin sujuvalt (see on oluline kuskjurues, sest olin juba päris pikalt pidurdamisega tegelenud ja ABS mürises ka juba mitu mitu head aega) ühele volkswagenile tagant sisse. Pikivahe kuskil 15 m, kiirus max 30km/h ja auto ei jäänud ikka õigel ajal seisma. Väga libe ja alla-mäge oli muidugi ka. Volkswageni juht oli kuri, aga tema autoga ei juhtunud suurt midagi - paar värvikriipsu stangel. Meie auto hakkas igatahes kõige selle peale kohe suure hooga mossitama ja tõmbas kogu esistange kortsu ja katki. Lisaks sulges Tupsu ka oma kõrvalistuja poolse silma ning hülgas "Ford" märgi ninal. Olen täna väga paljude värvikate autolammutusonudega rääkinud teemal "uus tuli".
Vot sellised jutud ja teemad siis seekord.
Väga "harju keskmine täiskasvanu nädalavahetus" oli mul...
Lähen katsun midagi korraldada, et veidi huvitavamale rajale tagasi saaks. Teeks kotlette või midagi...võib-olla on minu jaoks lootus juba kadunud.
Hoia sina vähemalt lippu kõrgel,
Piia the bourgeois
Monday, January 11, 2010
Viieteistkümnes
Tere Liis,
On juhtund asju, aga kirjutan neist sulle homme.
Seniks saadan lugemiseks ühe raamatu.
Tervitades,
Piia
On juhtund asju, aga kirjutan neist sulle homme.
Seniks saadan lugemiseks ühe raamatu.
Tervitades,
Piia
Friday, January 8, 2010
Neljateistkümnes
Tere Piia!
Kirjutan sulle seitsmendat korda. Olen siin tööl ja noh....teen luusi siis niiöelda. Hetk tagasi jooksin näoga vastu tagaukse juures seisvat Pekkaniskat, nii et ma väga vabandan, kui suti segane jutt tuleb. Ühtlasi otsustasin ka selle va mütsi väiksemaks õmmelda, et enam silmile ei vajuks, kui algab järjekordne episood sarjast "Kraana ründab". Hetkel räägin küll Pekkaniskast, aga tegelikult on see ikka Kraanat kohates ka kohustuslik abinõu. No vot - nospel(kuradi hea sõna) valutab, aga hambad jäid seekord suhu. Mütsi muidu emaga kahe peale eile alles traageldasime väiksemaks, aga vist on veel liiga lõdvakas. Mul on väike pea ka. Pluss meie suguvõsa naiste käsitööoskus on....kuidas nüüd öeldagi..nadi? Väiksena palusin vanaemal kudumist õpetada. Saatis mu köögist ära ja pusis pool tundi algsilmust ning nentis seejärel targa näoga, et tänapäeval võib selle salli ikka poest osta küll.
Aga jah. Aastavahetuse teemadel veel. Mäletad mul ei olnud ühtegi uue aasta lubadust? Ainult suur soov, et mu sõbrad üksteise vastu vähem värdjad oleks. Tuleb välja, et soovid(erinevalt lubadustest) lähevad täide. Raisk - oleks teadnud, oleks raha soovinud. Igaljuhul - pärast meie Politseikroonika teemalist aastavahetuspidu võtsin ikkagi selle lubaduse vastu, et enam ei joo. Mingi vähemalt veebruarini. Olen kenasti vastu pidanud, kui see üleeilne õlu välja arvata... Et jah, kena Eesti pidu oli ju - täis verd, kilde ja pisaraid, aga liiga "Viive 46". Õnneks sain ma vastuse mind juba aastaid piinanud küsimusele: Kes on need täielikud idioodid, kes oma kuldseid käsi ilutulestikuga otsast lasevad? Kujutad sa ette - minu sõbrad! Õnneks on veel seda Retardinooli alles. Peaks kõigile profülaktika mõttes sisse söötma. Parem karta kui kahetseda.
Muidu läheb mul siin hästi, kui enesevigastamine välja arvata. Passi ja pangakaardi leidsin üles ja kõik muud aastavahetuse pläkid peaks ka lihvitud olema. Arveid võiks ka maksta, aga ma kaotasin kuskile pangakoodid ära. Tänane missioon on osta endale pesumasin, peldikuhari, vannitoariiul, püksid ja neli taldrikut. Ja siis kõik see käe otsas koju tassida.
Et noh. Virtuaalne pai. Pea vastu. Ma lähen panen nina külma vee alla.
xxx kisses xxx
Nadja
Kirjutan sulle seitsmendat korda. Olen siin tööl ja noh....teen luusi siis niiöelda. Hetk tagasi jooksin näoga vastu tagaukse juures seisvat Pekkaniskat, nii et ma väga vabandan, kui suti segane jutt tuleb. Ühtlasi otsustasin ka selle va mütsi väiksemaks õmmelda, et enam silmile ei vajuks, kui algab järjekordne episood sarjast "Kraana ründab". Hetkel räägin küll Pekkaniskast, aga tegelikult on see ikka Kraanat kohates ka kohustuslik abinõu. No vot - nospel(kuradi hea sõna) valutab, aga hambad jäid seekord suhu. Mütsi muidu emaga kahe peale eile alles traageldasime väiksemaks, aga vist on veel liiga lõdvakas. Mul on väike pea ka. Pluss meie suguvõsa naiste käsitööoskus on....kuidas nüüd öeldagi..nadi? Väiksena palusin vanaemal kudumist õpetada. Saatis mu köögist ära ja pusis pool tundi algsilmust ning nentis seejärel targa näoga, et tänapäeval võib selle salli ikka poest osta küll.
Aga jah. Aastavahetuse teemadel veel. Mäletad mul ei olnud ühtegi uue aasta lubadust? Ainult suur soov, et mu sõbrad üksteise vastu vähem värdjad oleks. Tuleb välja, et soovid(erinevalt lubadustest) lähevad täide. Raisk - oleks teadnud, oleks raha soovinud. Igaljuhul - pärast meie Politseikroonika teemalist aastavahetuspidu võtsin ikkagi selle lubaduse vastu, et enam ei joo. Mingi vähemalt veebruarini. Olen kenasti vastu pidanud, kui see üleeilne õlu välja arvata... Et jah, kena Eesti pidu oli ju - täis verd, kilde ja pisaraid, aga liiga "Viive 46". Õnneks sain ma vastuse mind juba aastaid piinanud küsimusele: Kes on need täielikud idioodid, kes oma kuldseid käsi ilutulestikuga otsast lasevad? Kujutad sa ette - minu sõbrad! Õnneks on veel seda Retardinooli alles. Peaks kõigile profülaktika mõttes sisse söötma. Parem karta kui kahetseda.
Muidu läheb mul siin hästi, kui enesevigastamine välja arvata. Passi ja pangakaardi leidsin üles ja kõik muud aastavahetuse pläkid peaks ka lihvitud olema. Arveid võiks ka maksta, aga ma kaotasin kuskile pangakoodid ära. Tänane missioon on osta endale pesumasin, peldikuhari, vannitoariiul, püksid ja neli taldrikut. Ja siis kõik see käe otsas koju tassida.
Et noh. Virtuaalne pai. Pea vastu. Ma lähen panen nina külma vee alla.
xxx kisses xxx
Nadja
Tuesday, January 5, 2010
Kolmeteistkümnes
Tere Liis,
Ilmselt oled juba tähele pannud, et hiljuti saabus uus aasta, millega omakorda kaasnevad vana aasta heietused ja uue aasta lubadused. Harilikult pole mul kombeks olnud lubadusi anda ja üks suur heietamine käib nagunii söögi alla ja peale, aga otsustasin, et parema ja ilusama tuleviku nimel tuleks meelde tuletada vanarahva tarkuseterad ja siis nende järgi uuel aastal talitada. Uut aastat on olnud juba üle 4 ööpäeva ja ongi minu meelest paras aeg kokkuvõtteid teha ja vaadata kuidas seni projekt on kulgenud.
*Uuel aastal, uue hooga - selle esivanemate õpetuse täideviimisega ei viivitanud ma kaua. Aastavahetusest oli möödunud napp mõniteist tundi, kui kodukõrtsi uksest jälle sisse astusin. Meie lärmakat seltskonda tervitasid vanast aastast tuttavad näod maalt ja merelt ja see, et baaritöötajad koju polnud läinud tähendab seda, et meie käisime lihtsalt vahepeal kodus jalgu puhkamas ja pidu pole kellegi jaoks lõppenud. Järelikult sai uue hooga vanale peole uuesti selga lennatud. Check.
*Mis hullusti, see uuesti - tuleb tunnistada, et omal nahal ma seda tarkust veel järginud ei ole, aga kallis mees suutis vanarahva õpetussõnu maksimaalselt omal käel ära proovida. Lugu lühidalt selles, et kui aastavahetusel toas pauguraketti lased ja midagi peale tuhatoosi ja mõne klaasi ära ei lõhu, siis tuleb järgmisel õhtul kindlasti uuesti proovida ja igaks juhuks raketist üldse mitte lahti lasta. Loodetavasti kolm ei ole kohtuseadus ja vigastuste aste ei ole progresseeruv, muidu ma pean tal elu lõpuni hambaid pesema ja kingapaelu siduma.
*Hilja üles, vara voodi - see on äärmiselt kasulik ja mõistlik õpetus, sest teatavatel puhkudel kipub meil kodus jällegi midagi kommuunilaadset tekkima ja kui ükskõik kas kohalik või kaugelt külaline magamaminekuga viivitab, siis võib ta leida ennast teki ja asemeta. Näiteks kõige kaugema kandi rahvas (ühel aadress Saksamaal, teisel Tallinnas) pidi oma kompsud kaenla võtma ja ennast bussiga vabade voodite poole sõidutama. Iseenesest mis see 200 km reisida on... Oleks võib-olla isegi kaasa läinud kui see tarkuseterade järgimine nii südamel poleks olnud ja ma varem magama poleks läinud. Siis kui veel kohti oli.
*Tänaseid toimetusi ära viska homse varna - sellest tarkusest ma just praegu kinni peangi.
Head uut aastat, mu kallis!
Tervitades,
Piia
Thursday, December 31, 2009
Kaheteistkümnes
Tsau Piia!!!
Ülla-ülla - ma ei olegi surnd ega miskit. Jubekiire on olnud. No sa tead ju - jõul ja muu kraam.
Eriti kahju on mul, et ma sult selle eelmise kirja välja pressisin, sest hirmsasti oli vaja sulle põnevat lugu rääkida. A no siis ma otsustasin ümber. Tead küll. Enihuu - ma parem räägin sulle, mis ma eile tegin.
Ühel sõbral oli sünnipäev. Mäletad küll - seesama habemega sõber, kes meie eelmises kodus mööbli asemel köögis oli. Nimetame teda edaspidi Arvoks. No vot. Pidasime ka. Juuksuris ja. Levikas ja. Minu juures ja. Fun-fun-fun.
Aga et mitte püänti kohe ära sittuda, alustan ma algusest.
Arvo oli alguses tubli. Kõik olid. Ei valetanud näkku ja ei märatsenud. Levikas hakkas asi vaikselt käest ära minema ja Arvo tõeline pale ennast ilmutama. Kella poole kolme ajal avastasin järsku, et kõik on mu hüljanud. Vihastasin ennast seaks ja varastasin esimese takso, mis levika ees seisis. Selgus, et Mari on populaarne nimi.
No jõudsin siis peaaegu koju kui telefon helises. Tuleb välja, et Arvo pole mitte ainult andekas joodik, vaid ka suurepärane valetaja. Ei olnudki kõik ära läinud. Erinevalt minust. Ise olin ma ennast ausaltöeldes ikka üsna kummuli joonud, nii et ma tegelikult - TEGELIKULT - polekski hommikul pahane olnud. Pealegi olin ma kõiki oma silmaga lahkumas näinud, nii et kobiseda pole midagi. Ma ju tean, mis juhtub, kui ma teiste asemel ennast ilusaks joon. Kõik vahel ei tahagi mu sõbrad olla. Eksole.
Arvo aga ei olnud oma õhtu kangelastükkidega veel ühele poole saanud! Nimelt leppis ta omaette minuga kokku, et minu põrandal on kohutavalt mugav tekiilat edasi littida. Ilmselgelt liitus tema geniaalse plaaniga veel nii mõnigi lihtsameelne maapoiss, kes lihtsalt ei teadnud paremini. Ühtlasi läks luhta minu geniaalne plaan - mitte kunagi Arvole öelda, kus ma elan. Ja no sitt karma, nagu jõulude ajal ikka - kuradi naabrid olid välisukse ka lahti unustanud. Eile öösel. Eiei - mitte siis, kui ma võtmed tööjuurde jätsin ja kuradi poolteist tundi kanne otsast ära külmetasin. Ikka eile, kui see kõige vajalikum oli. Arvo õnneks ei hoia ma voodi kõrval kurikat, kuna ma olin üsna kindel, et mingid Kopli lohhid üritavad sisse murda.
Igaljuhul. Tuli Arvo. Vasakult poolt. Ajas grandioosse liigutusega pool pudelit tekiilat mu kaunile laminaatpõrandale. Õnneks pühkis ära. Minu salliga. Puhas rõõm väikestest asjadest! Kella viie ajal otsustasin, et see nali pole enam väga naljakas ja talutasin tüübi välisukseni. Veab raisal, et sünnipäev oli, muidu oleks võinud "komistada". Kolleegid äratasid kella mind õnneks veidi enne kümmet ja uurisid, kas mul oleks huvi tööle tulla. Näitasin üles huvi palka saada ja tööd omada ja roomasin käppelt kohale.
Aga homme ma tulen. Pane diivan valmis ja ära siis kohe välja viska, kui ma haisen ja päev otsa telekapulti omastan.
Nadja
Ülla-ülla - ma ei olegi surnd ega miskit. Jubekiire on olnud. No sa tead ju - jõul ja muu kraam.
Eriti kahju on mul, et ma sult selle eelmise kirja välja pressisin, sest hirmsasti oli vaja sulle põnevat lugu rääkida. A no siis ma otsustasin ümber. Tead küll. Enihuu - ma parem räägin sulle, mis ma eile tegin.
Ühel sõbral oli sünnipäev. Mäletad küll - seesama habemega sõber, kes meie eelmises kodus mööbli asemel köögis oli. Nimetame teda edaspidi Arvoks. No vot. Pidasime ka. Juuksuris ja. Levikas ja. Minu juures ja. Fun-fun-fun.
Aga et mitte püänti kohe ära sittuda, alustan ma algusest.
Arvo oli alguses tubli. Kõik olid. Ei valetanud näkku ja ei märatsenud. Levikas hakkas asi vaikselt käest ära minema ja Arvo tõeline pale ennast ilmutama. Kella poole kolme ajal avastasin järsku, et kõik on mu hüljanud. Vihastasin ennast seaks ja varastasin esimese takso, mis levika ees seisis. Selgus, et Mari on populaarne nimi.
No jõudsin siis peaaegu koju kui telefon helises. Tuleb välja, et Arvo pole mitte ainult andekas joodik, vaid ka suurepärane valetaja. Ei olnudki kõik ära läinud. Erinevalt minust. Ise olin ma ennast ausaltöeldes ikka üsna kummuli joonud, nii et ma tegelikult - TEGELIKULT - polekski hommikul pahane olnud. Pealegi olin ma kõiki oma silmaga lahkumas näinud, nii et kobiseda pole midagi. Ma ju tean, mis juhtub, kui ma teiste asemel ennast ilusaks joon. Kõik vahel ei tahagi mu sõbrad olla. Eksole.
Arvo aga ei olnud oma õhtu kangelastükkidega veel ühele poole saanud! Nimelt leppis ta omaette minuga kokku, et minu põrandal on kohutavalt mugav tekiilat edasi littida. Ilmselgelt liitus tema geniaalse plaaniga veel nii mõnigi lihtsameelne maapoiss, kes lihtsalt ei teadnud paremini. Ühtlasi läks luhta minu geniaalne plaan - mitte kunagi Arvole öelda, kus ma elan. Ja no sitt karma, nagu jõulude ajal ikka - kuradi naabrid olid välisukse ka lahti unustanud. Eile öösel. Eiei - mitte siis, kui ma võtmed tööjuurde jätsin ja kuradi poolteist tundi kanne otsast ära külmetasin. Ikka eile, kui see kõige vajalikum oli. Arvo õnneks ei hoia ma voodi kõrval kurikat, kuna ma olin üsna kindel, et mingid Kopli lohhid üritavad sisse murda.
Igaljuhul. Tuli Arvo. Vasakult poolt. Ajas grandioosse liigutusega pool pudelit tekiilat mu kaunile laminaatpõrandale. Õnneks pühkis ära. Minu salliga. Puhas rõõm väikestest asjadest! Kella viie ajal otsustasin, et see nali pole enam väga naljakas ja talutasin tüübi välisukseni. Veab raisal, et sünnipäev oli, muidu oleks võinud "komistada". Kolleegid äratasid kella mind õnneks veidi enne kümmet ja uurisid, kas mul oleks huvi tööle tulla. Näitasin üles huvi palka saada ja tööd omada ja roomasin käppelt kohale.
Aga homme ma tulen. Pane diivan valmis ja ära siis kohe välja viska, kui ma haisen ja päev otsa telekapulti omastan.
Nadja
Friday, December 4, 2009
Üheteistkümnes
Tere Liis
Kuulsin usaldusväärsetest allikatest, et sa oled igavusse nõrkemas ja ei jaksa enam kuuendat korda Elu24 lugeda. Ega mul ausalt öeles midagi väga lõbusat endal ka sulle välja pakkuda ei ole. Loe vahelduseks Õhtulehte?
Tegelesin IKEA-uuringutega. Saatsin paar hinnapäringut transportijatele ja loodetavasti saame varsti päris riiulid. Mul juba tõusis vererõhk suurest ootusest ja ärevusest. Mõtle - PÄRIS riiulid!
Mis siis veel... Teadjad räägivad, ettäna on reede. Peaks siis vast midagi ette võtma. Esialgne plaan on minna ja Maideniga kultuurne olla. Teatrisse lähme. Ma arvan, et peab kontsakingad panema. Et kui halb etendus on, siis see-eest vähemalt jalad on väsinud ja valusad. Pärast kanjaak ja kohvi.
Noh, ega muud ei olegi.
Kirjuta ise. Suurest igavusest.
Tervitades,
Sinu Piia
Kuulsin usaldusväärsetest allikatest, et sa oled igavusse nõrkemas ja ei jaksa enam kuuendat korda Elu24 lugeda. Ega mul ausalt öeles midagi väga lõbusat endal ka sulle välja pakkuda ei ole. Loe vahelduseks Õhtulehte?
Tegelesin IKEA-uuringutega. Saatsin paar hinnapäringut transportijatele ja loodetavasti saame varsti päris riiulid. Mul juba tõusis vererõhk suurest ootusest ja ärevusest. Mõtle - PÄRIS riiulid!
Mis siis veel... Teadjad räägivad, ettäna on reede. Peaks siis vast midagi ette võtma. Esialgne plaan on minna ja Maideniga kultuurne olla. Teatrisse lähme. Ma arvan, et peab kontsakingad panema. Et kui halb etendus on, siis see-eest vähemalt jalad on väsinud ja valusad. Pärast kanjaak ja kohvi.
Noh, ega muud ei olegi.
Kirjuta ise. Suurest igavusest.
Tervitades,
Sinu Piia
Subscribe to:
Posts (Atom)