Kaheksas

Tere Piia!

Ma tean, ma tean - ma ei ole Sulle NIIII kaua kirjutanud. Kuidas Sul läheb? Minul läheb hästi.
Hästi natukene ainult on Seakas. Ma muidu oleks selle väikese palaviku ja nohu külmetuse arvele kirjutanud, aga siis ma hakkasin ikka hästi järele mõtlema ja sümptomite kohta uurima, nagu üks korralik hüpohondrik ikka. Tuleb välja, et lihased peavad ka haiged olema. Mul selle jutu peale hakkas jalalihas kohe hirmsat moodi valutama, aga siis ma unustasin ära ja läks üle. Nii et ma nüüd ei teagi, kas ma panen varsti toru hargile või ei.

See aga ei takistanud mul nädalavahetust Hiiumaal veetmast. Lugesin nende kodulehelt, et Hiiumaal pole veel seagrippi. Seadsin kohe suure õhinaga sammud praami peale. Polnudki seagrippi. See eest oli Hiiumaal sitaks sigu. Neid metsaomasid. Hiidlased ise enam kartuleid maha ei pane, sest sigu on ju mõtet ainult siis nuumata, kui nad pärast nahka saab panna. Samas pidavat suure metsseapopulatsiooniga kaasnema ka uued rahvatraditsioonid. Hää ju istuda laua taga, püss aknast väljas ja iga õllelonksu kõrvale suvaliselt õue pääle kõmmutada. Midagi ikka kukub. Ma ei liialda kusjuures. Inimesed on seal unustanud, milline muru välja näeb. Isegi pool mulda on ära söödud. I kid you not!

Tulin oma seakaga tagasi õnnelikult. Iga päev loen uudiseid. Tundub, et ma ikkagi ei lähe ajalukku, kui naine, kes üksipäini Hiiumaa rahva maatasa tegi. Ma tean, et ma ei tohi sellepärast kurvastada, Sa nii palju oled mind kasvatanud.

Palju suurem uudis on aga loomulikult see, et ma eile ratsa rikkaks sain. Mängisin teist korda elus lotot. Bingo lotot. Mäletad, see üks kord ma mängisin Vikingit ja võitsin 14 krooni? No ütleme nii, et ma nüüd võitsin rohkem. Õnneks ma teadsin ette et ma võidan, sest ma ju ostsin endale pileti, et Raul ei võidaks. Õnneks ma võitsin ka, muidu oleks sellega läinud nagu 2007. aasta ristsõnafiaskoga. Mäletad, ma saatsin ühe korra vastused ära ja ei võitnud mitte sittagi? Ma olen siiani nii pettunud. Kunagi enam ei saada! Igaljuhul - raske on. Inimesed suhtuvad minusse tööl ka teistmoodi, sest ma olen nüüd neist paremal järjel. Oleksin kohe tahtnud helistada ja hõisata, aga siis meenus, et enamik mu sõpradest on ju riigitööl ja mis ma ikka neile oma jõudeelu nina alla hõõrun. Jah - ma tõesti loodan, et see rikkus mulle pähe ei löö ja see ma selle 59 krooni vähemalt targalt investeerin, mitte niisama maha ei larista.

Rohkem vist polegi midagi praegu. Aga ma parem räägin sulle homme. Ah jaa - ma tulen külla. Mingi kaheksa ajal jõuan Tartusse. Sul on taaskord ainulaadne privileeg minu haisvat alter-ego terve nädalavahetuse oma diivanil välja kannatada. Ma loodan, et Sul on veel NatGeo. Helistan ette! Võibolla(uksekood on mul ju peas).

Cheerio!

Nadja