Kirjutan sulle kolmandat korda. Tahaks sinuga seekord jagada kulinaarseid seiklusi, mida ma viimase paari päeva jooksul läbi olen teinud. Mhmh - ma räägin taaskord toidust.
Eile õnnestus mul süüa...well - sitta. Läksin sinna üle-tee hipikommuuni. Toredad hipid on, pole räpased isegi ega midagi. Lisaks annavad minusugustele süüa. Noh - jõudsin mina kohale ja avastasin, et menüüs oli midagi tuunikalapasta laadset. Võõrast vara nõrkemiseni, eksole - laadisin taldriku pilgeni pennesid täis ja tõstsin seejärel pastapoti kaant. Tead seda magusat sitahaisu, mis vahel on? See ei ole otseselt halb, aga sa pead seda ainult korraks avalikus peldikus tundma, et aru saada, mis seal just toimunud on. Sihuke puristamise lõhn. Sa tunned seda ja tead, et sitt PIDI olema tumeroheline pohmakamõmmi. Vot sellist haisu tuli sealt imelisest kastrulist. Kui normaalne inimene lusika nurka viskaks ja järgmised kolm söögikorda vahele jätaks, siis mina muidugi sõin kogu oma lõhnale vastava konsistentsiga portsjoni ära. Nuusutasin lihtsalt vahepeal leiba peale ja mõtlesin, et need hipid on selle taaskasutusteemaga ikka veits liiale läinud. Paar tundi hiljem oli ikka veel hõrk aroom ninas ja ei näinud üldse põhjust solvuda, kui vestluskaaslased uurisid, kas ma söön ka selle suuga. Kirjeldamatu kogemus.
Täna tegi Ints kodus süüa. Muidugi ma leechisin. Sellega on ainult see pussakas, et Indrekule meeldivad vürtsikad toidud ja nagu sa tead, siis mulle väga mitte. Aga jällegi - ega sellepärast söömata ei jäänud. Jõin lihtsalt liitri piima toidu kõrvale ära, ise samal ajal taldrikusse higistades ja vandudes. Kui nüüd hommikul põhja alt ära ei löö, siis on hästi. Ma isiklikult kahtlustaks pigem sisemist verejooksu. Aga pole viga - ülehomme peaks ma kõikide prognooside kohaselt jälle maitseid tundma, nii et kogu see kannatuste rada oli seda väärt. Okkaline on minu tee püha tõe juurde.
Majanduse menopausist niipalju, et Eestis ikka vist väga pask ei ole veel, kui ma iga päev Lidost mööda sõites mõtlen, et peaks ikka lõunanaabreid toetama. Selline ääremärkus siis.
Kui sa selle kirja hommikul kätte saad, siis head isu! Üsna sitaküllane sai. Õnneks ma tean, et sul ei lähe isu ära.
Alati sinu,
Nadja
P.S. Sorry-brenda, et sa ennast üksi pidid täis kakkuma, kuna ma skaipi ei ilmunud. Enam ei juhtu. Me muidugi võiks kokku kah leppida teinekord.
6 comments:
ma siin igaks juhuks kommmin, liis andis mulle lahke loa seda teha . peale seda, kui piia oli liisile lahke loa andnud mule seda luba anda. lahkelt.
woohoo!
Hee :D fekaalihuumor teeb alati tuju heaks. Jätkab samas vaimus! Läks muidu väga bettialveriks kätte ära see koht siin.
Meie vapper viisakas Nadja!
nunuh. eks inimene harjub igast sitaga. ma otsustasin edaspidi ropukas olla. muuhulgas tekkis ka küsimus, et kas "varrega peer" on poliitiliselt korrektne väljend?
Ole ikka daam!
Post a Comment