Kuueteistkümnes

Nonii!

Ma vaatan, et sul ikka sai see va karikas kah "kolmveerand" täis. Anna andeks, et ma su hinge sittusin. Faktid peavad kõik paika - ma olen tõesti laisk värdjas. Peale selle olen ma veel üsna usin. Nagu sa tead, olin ma viis päeva merehädas. Mõtlesin juba õue hagu korjama minna, et siis märgutuli teha. Survivorman, bljätt. Aga isegi Hiiumaal oli õues sigakülm ja lõkke ümber on ikkagi kombekas värdja kombel tantsu lüüa, mistõttu otsustasin veel päevakese oodata. Kuigi oma heledat jumet teades oleks mu paljad kannid isegi üldisel valgel foonil nigu prožektorid vastu säranud. Ja kas sa näed - kulak Leedo panigi ühe kalapaadi Heltermaa suunal teele! Ma ei suutnud oma õnne ära uskuda, kui ma külmast lõdisedes kolmandat tundi praamis passisin. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud sinna suletud puhveti toolikesele istuma jääma, sest see vana linnaliinibuss, mis mind Tallinnasse viis, ei omanud mitte mingit küttekeha. Egas midagi - rebisin päälinna bussijaamas oma kannid valju naksatuse saatel istme küljest lahti, nuuskasin ninast välja sinna tekkinud jääst tatikuubikud ja mõistsin esimest ja viimast korda oma elus igasugu fetiši-sõpru, kes endale "kogemata" asju kõiksugu avarustesse paigutavad. Oleks ise nii julge ja seiklusaldis olnud, oleks ju isegi endale radika sisse istunud. A no mida pole, seda pole. Julgust siis. Radikat ka tegelikult mitte. A see selleks. Kolm päeva hiljem tundsin ma juba, kui mu ahter toolile maandus ja lapsi peaks kah veel saama. Nii et korras sellega.

Novot. Ja pärast kõike seda on ikka meeldiülendav koju saabuda, brauser lahti lüüa ja lugeda kuidas keegi rahul ei ole. Siinkohal saangi ma täide viia oma ammuse lubaduse ja OnuAntonit tervitada. Eriti kuna ma enam ei ole lahutatud vanemate laps. Pluss Tosha ego tahab ka pai saada, eksju?

Ja siis veel see Tartu asi. Viive sünnipäevast on nüüd juba kuukene möödas ja ma olen selle aja jooksul suutnud tervelt kaks ja pool õlut sisse vägistada. Sel lihtsal põhjusel löön ma risti ette ja tulen reedel sulle külla. Juhul kui sa mind sealt laupäeva hommikul autoga tagasi tood. Mu hing ja füüsis ei ela veel kahte päeva Tartu alco-vortex'is üle. Vanaks olen jäänud, raisk. Või sai kaine mõistus üle aastate võitu. Mine võta kinni. Ma nüüd lähen surun näo vastu ahju, äkki hakkab soojem. Ja siis kui ma jälle oma näppe tunnen, kirjutan veel.

Musikalli,

Nadja