Selline koht siis nüüd

Kolhoos

Kallis Piia!

Äkki kunagi tuleb siia ka midagi. Ära mind päris maha kanna. Praeguse formaadi viga ilmnes minu jaoks siis, kui selgus, et me räägime sinuga hoolimata geograafilistest komplikatsioonidest liiga palju. Kirjutamine oleks kordamise ema.
Äkki oleks blogi huvides parem, kui me mõnda aega ei kohtuks....



Pfff.....yeah - that's totally going to happen:D

xxxkissesxxx

Nadja

24.

Kallis turundusguru,

ma annan siis hoopis ise aru.

Mõni minut veel ja ma sõidan loodetavasti (seekord) viimast korda oma möirgava sidruniga. Suundume autoremonditöökotta (rootsi keeles bilverkstad). Pöidlad pihku! Autole keevitatakse sumbut tagasi ja saan veidi vaiksemalt edasi kruiisida.

Esimese arvestatavama kruiisi teen muidugi Tallinnasse Sinu juurde.

To Do List:
*Olla usin koolilaps, külastada reklaamiagentuure ja hoida silmad lahti selles suhtes, et kui mõnes agentuuris lauajalka on, siis peab selle mõttes potentsiaalse tulevase töökohana meelde jätma.
*Vaadata kus su uus pesa seal paesel kaldal asub
* Ekspluateerida vanalinnas elamise võlusid ja lahkuda baarist siis, kui on ikka päris viimane aeg, mitte eelviimane, et oleks veel suuteline taksojuhile aadressit ütlema
*Külastada õde, ema ja kadunud Noorust

Kas teil Talllinnas mõni tasuta parkimise koht ka on? Või on Kalamaja viimane kants?

Kohtumseni,
Piia

23.

Kallis Liis,

tervitan Sind siit päikselise Lõuna-Eesti kuplite vahelt.

Aeg on möödunud hoogtöö tähe all ja lõpuks on saabunud progress. Siiani oli regress - vanade saunavundamentide lammutamine ja umbes Hiiumaa mahus pinnase väljakaevamine tulevase sauna alt. Edasi vedasime selle sama kraatri uuesti kruusa ja liiva täis. Kogu kupatuse kinni patsutamiseks oli laenutatud üks eriti jabur masin. Kalle, kes põhiliselt pinnasetamperiga opereeris, väriseb ja vibreerib ilmselt jõuludeni.

Pühapäevaks kutsusime Jaagu talgukorras segu segama, et saaks vundamenti valada. Pühapäeva hommikul üle helistades ütles Jaak, et ta võtab ise õlled .... et tal on siiski sünnipäev. Error - vot see pisiasi oli mul küll kahe silma vahele jäänud ja Jaak-ahv ei võinud öelda ka kui me nädal tagasi hoogtöö kokku leppisime.
Maxima valikust leidsime Runniga ühe ägeda karu sita kujulise tordi nimega "Lossi varemed" ja tähistasime siis sauna algust ja "Jaak 36" sama hooga. Pool päeva läks saalungite ehitamiseks, vundament jäi lõpuni valamata ja lahkusime maalt pilkases pimeduses kl veerand 1. Vot selline sünnipäev.

Auto aken läks putsi nässu, sest kerisime selle liiga alla ja enam ei saand seda sealt välja. Sõitsime (mina roolis) Jaagu poole, kus ta ümber akna kile tõmbas ja siis Tartusse. Üsna jahe oli roolis olla. Kõrvad laperdasid tuules. Plusspoole pealt - ka 90ga sõites oli salongi kuulda linnulaul. Seda nii tihti ei juhtu. Juba kl 2 olimegi kodus!

Täna igatahes lendame uue hooga jälle peale ja loodetavasti saab vundament lõpuni valatud. Mingi ägeda nurgakivi sisu peaks välja mõtlema. Vanasti pandi ajalehti, nüüd äkki mälupulk?

Tervitused Sulle sinna külmale ja tuulisele kaldapealsele!

Piia

22.

No tere, kukumuku!

Aim bäkk in bizness. Siin Läänemere paesel kaldal ei ole muide sittagi muutunud, nagu sa väga hästi tead. Ükskord nägin Edgarit. Kaugelt. Sellepärast ei saanud sulle niikaua kirjutada ka - aupaiste oli nii vägev, et minu surelikud silmad ei näinud järgmised paar kuud mitte midagi muud. Nigu vaataks pimedas toas lambipirni ja see kujutis jääb tükiks ajaks silmade ette. Ma pean tunnistama, ma olin veidi skeptiline Edgari vägevuse suhtes, aga nagu paljud teised enne mind, sain minagi lõpuks nägijaks!

In other news - nagu sa tead, tahtsin ma sulle kinkida need roosad aiatööriistad, mis Rimis 109 eeku maksavad. Kuna mul raha pole, siis ma loodan, et sa ostsid need ikkagi ise ära. You're welcome, honey. Maal läheb vaja. Jutud käivad, et sa vead heausklikke inimesi autoga maale ja sunnid neid peenraid kaevama. Nii tore, et headus pole veel siit ilmast kadunud. Need linnavurled jooks muidu oma aja ja raha niisama maha, kui poleks sind, kes neid anastab.

Kas sa öölaulupeol käisid? Ma ise olen kapitalistlike hoorade ori ja see aasta ei jõudnud lõõritama ja peeti jooma, nagu sa tead. Paar õlut jõin ja nostalgia mõttes veits jorutasin omaette. Nüüd ei ole naabritega üldse enam nii hea läbisaamine. No kes see kurat käseb sellised pidupäeval magada? Ise muudkui nihutavad mööblit ja seksivad häälekalt. Hea, et ma vallaline pole, muidu ma oleks ammu juba midagi kriminaalset teinud.

Ega ma rohkem ei oskagi nigu teksti välja vägistada. Loodetavasti said lähenevad massirahutused edukalt ära hoitud. Kirjuta ise paremini vastu. After all - you are the brains and i'm the brawl. Eksole.

Jumalaga!

nadja

21.

I rest my case...

Kahekümnes

Tere tulemast tagasi, kadun'd sõber!

Tartusse on kevad jõudnud. Mitte kalendri järgi, mitte Selegltnägijate Kristi või Sergei sõnutsi ja küttearvad ka kevadet veel ei kajasta. Samas on mitmeid märke, mis kogenud linnaelanikule, silma ja kõrva jäävad.

Näiteks linnud - Õnne tänaval on taaskord ventilatsioonitoru varblastest umbes. Ma mäletan, et kui hommikul kauem magada tahtsid, siis pidi vähemalt ühe paari susse voodi juures hoidma, et nendega iga poole tunni tagant vastu toru visata. Selle tulemusena varblased lendasid välja ja istusid viisakalt 20 minutit kuni pool tundi kase otsas kuni jälle oma haruliste varvastega ja kobakate kapjadega torusse laamendama ronisid.
Sel aastal on lisandunud veel üks märk - töö juures on mingid häälekad linnud kuskile trepikotta pesa teinud (või hängivad niisama) ja siutsuvad. Akna taga on lumehanged, aga sisekoridorist kostab linnulaulu!

No ja siis muidugi sina, mu kallis kevadekuulutaja, saabud täna Tartu linna rõõmustama ja oma lillelise iseloomu ja särava naeratusega meie halli kevadet valgustama.

Kohtumiseni,
Piia

Üheksateistkümnes

Eheheheiiii!!!!

Aim bäkk. Piia, sul oli õigus! Ekslesin lahtise jalaluumurruga kaks nädalat Kopli liinidel ja otsisin avalikku internetipunkti, et sulle teada anda, mis toimub. Huvitava kokkusattumusena plahvatas ka mu sülearvuti vooluadapter samal päeval kui ma pea ära lõin. Vaatasin järelejäänud akumahu pealt Survivorit ja enne kui ma arugi sain, andis läpakas lõplikult otsad. Seetõttu ei saanudki ma kasutada Põhja-Tallinnas vohavaid tasuta wifi alasid ning lugesin selle asemel hoopis nende nädalapäevade jooksul vähemalt 14 raamatut läbi. Libastusin õnneks täna hommikul uuesti ja mu mälu taastus. Järjekordse huvitava kokkusattumuse näol jõudis Suurbritanniast kohale ka minu uus vooluadapter, mille ma ilmselgelt meeltesegaduses tellida olin lasknud.

Oh, Piia! See oli kole! Sellist ühiskonnast isoleeritust ei sooviks ma isegi kõige hullemale vaenlasele. Olen alati olnud suur raamatusõber, aga pärast esimest naabrilt varastatud internetita nädalat olin ma omadega täiesti läbi. Nappidel unetundidel visklesin ma külma higiga kaetult voodis ja nägin košmaare, kus minu Mafia Warsi mob-family oli mind hüljanud ja paljaks röövinud ning pooled feissbuki sõbrad kustutasid mind oma sõbralistist. Tunneli lõpus ei paistnud ühtegi valguskiirt. Ma ei suuda siiani uskuda, et see õudus on nüüd lõpuks mööda saanud ja ma võin taaskord internetis oma aega ja potentsiaali raisata. Ohh - õnn on libu ja ma maksin talle hästi.

Mul on väga kahju, et ma selle aasta presidendi vastuvõtule ei jõudnud. Kuna sina laupäeval telefoni vastu ei võtnud ja Onuanton mulle õhtul kella viie ajal ibukast läbiimbunud häälega mobiilitorusse vastuseks ainult korises, järeldan ma, et oli väärt pidu. Minuni on jõudnud ka kuuldused, et kõik kaitsesid üksteise au ja õhtu sisaldas ka verd, kilde ja pisaraid. Ohh, slava pogu. Mu vaesed vanad väsinud silmad on õnnetud, et see neil nägemata jäi.

Häid uudiseid on ka. Paistab et maksuamet tunnistab viimaks ometi oma viimaste aastate vigu ja kompenseerib need hästi. Selle tõttu rikastun ma selle nädala lõpus nagu Naistelehe aastahoroskoop viimase kümnendi lõpus ka lubas. Kavatsen esimesel võimalusel kodulinna väisata ja Põhja-Eesti paese ja lumest ligase pinna hüljata. Loodan vaid, et eelmine nädalavahetus ei tekitanud kellelegi teist jäädavaid kahjustusi ning olete valmis minuga paar õlut jooma. Ilmselt oled sa viimastel nädalatel suurest kurbusest ja igatsusest minu järele oma koduse alkoholivaru juba hävitanud, nii et oleme sunnitud UG salmiakkivarudele päkad silma ajama.

Kirjutaks veel, aga internet on niiiiii suur ja lai ning ma pean oma FB asjad joonde saama, rääkimata sarjadest. Anna teada, kui sa oled mulle mu kehavigastused ja muud läbikukkumised andestanud ning nõustud mind reedel võõrustama. Ma loodan, et seekord ei pane sa mind laupäeva hommikul oma korterisse luku taha ja ei sõida skandinaaviasse suusatama.

Hugs and kisses,

Nadja

Kaheksateistkümnes

Tere Liis,

..või peaksin äkki kirja hoopis endale adresseerima. Nagu Muhv. Kuna sa mu eelmisele kirjale ei vastanud, siis ma hakkasin muretsema ja pärast pikki unetuid öid väherdes ja mõeldes erinevatele põhjustele, mis küll võisid takistada sul mulle kirjutamast, jäi sõelale kaks varianti:
1. sa oled töölt koju tulles õnnetult kukkunud, jala murdnud, jääpurikaga piki pead saanud ja elad nüüd koos Kopli parmude ja mälukaotusega. Lombakalt.
2. sul pole lihtsalt midagi öelda.

Arusaadavatel põhjustel ma seda teist varianti usun vähem ja seetõttu otsustasin blogi elushoidmise eesmärgil Muhvi kombel endale või siis teistele blogijälgijatele kirjutada. Pühendustega mudiugi sulle, aga ma ei usu, et teil seal liinidel interneti levi on.

Niisiis:

Täna on suuremat sorti pidupäev ja rahvapüha, sest õhtul on Presidendi vastuvõtt ja beenem ball. Soeng on mul juba peas muide. Kätrin tegi. Kleit on riidepuu peal ootamas. Ma olen Grey anatoomiast, House'st ja teistest praktiliste meditsiini õppematerjalidest näinud ja kuulnud, et mälukaotused võivad olla selektiivsed. Näiteks, et sa oled kõik muu ära unustanud, aga selline tähtsündmus nagu Rokiklubi Presidendi Vastuvõtt on loomulikult ikka meeles. Igaks juhuks panen sulle ka kleidi valmis, et kui sa peaksid kella kaheksa paiku mu ukse taha jõudma, on sulle koha piduriie selga anda. Ja ära selle murtud jalaluu pärast muretse - sa oled ikka oodatud. Ka lombakana.

Enne põhiüritusele jõudmist on mul vaja veel väisata kultuuriaasta aunimetuste üleandmise tseremooniat. Pidulikul lainel kulgeb täna see päev.

Muust elust-olust niipalju, et siin tuiskas päev otsa hullunult. Isegi mul oli raskusi tööle jõudmisega. Nähtavus ei olnud piisav, et üle platsi paistaks. Ja siis seda veel, et ma kuulsin, et kõik jääteed on suletud....

Tervitades,
Piia

Seitsmeteistkümnes

Tere, Liis!

Meie reis on siiamaani täiesti suurepäraselt kulgenud. Sujub!
Ma ei oska midagi muud kirjutada. Aga mõtlesin, et annan teatepulga üle.
Saad mind vähemalt siin kirjuda.
Et laisk ja värdjas ja väljamaal.

(see tuli nagu luuletus)

Ahjaa:
!

Norra inimesed on veidrad:
*internetti nad ei anna inimestele
*saunale on temperatuuripiiraja pandud 75 kraadi peale
*noad on nürid ja lõikavad ainult näppe
*neil on suusahüpete muuseum

Sinu,
Piia

Kuueteistkümnes

Nonii!

Ma vaatan, et sul ikka sai see va karikas kah "kolmveerand" täis. Anna andeks, et ma su hinge sittusin. Faktid peavad kõik paika - ma olen tõesti laisk värdjas. Peale selle olen ma veel üsna usin. Nagu sa tead, olin ma viis päeva merehädas. Mõtlesin juba õue hagu korjama minna, et siis märgutuli teha. Survivorman, bljätt. Aga isegi Hiiumaal oli õues sigakülm ja lõkke ümber on ikkagi kombekas värdja kombel tantsu lüüa, mistõttu otsustasin veel päevakese oodata. Kuigi oma heledat jumet teades oleks mu paljad kannid isegi üldisel valgel foonil nigu prožektorid vastu säranud. Ja kas sa näed - kulak Leedo panigi ühe kalapaadi Heltermaa suunal teele! Ma ei suutnud oma õnne ära uskuda, kui ma külmast lõdisedes kolmandat tundi praamis passisin. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud sinna suletud puhveti toolikesele istuma jääma, sest see vana linnaliinibuss, mis mind Tallinnasse viis, ei omanud mitte mingit küttekeha. Egas midagi - rebisin päälinna bussijaamas oma kannid valju naksatuse saatel istme küljest lahti, nuuskasin ninast välja sinna tekkinud jääst tatikuubikud ja mõistsin esimest ja viimast korda oma elus igasugu fetiši-sõpru, kes endale "kogemata" asju kõiksugu avarustesse paigutavad. Oleks ise nii julge ja seiklusaldis olnud, oleks ju isegi endale radika sisse istunud. A no mida pole, seda pole. Julgust siis. Radikat ka tegelikult mitte. A see selleks. Kolm päeva hiljem tundsin ma juba, kui mu ahter toolile maandus ja lapsi peaks kah veel saama. Nii et korras sellega.

Novot. Ja pärast kõike seda on ikka meeldiülendav koju saabuda, brauser lahti lüüa ja lugeda kuidas keegi rahul ei ole. Siinkohal saangi ma täide viia oma ammuse lubaduse ja OnuAntonit tervitada. Eriti kuna ma enam ei ole lahutatud vanemate laps. Pluss Tosha ego tahab ka pai saada, eksju?

Ja siis veel see Tartu asi. Viive sünnipäevast on nüüd juba kuukene möödas ja ma olen selle aja jooksul suutnud tervelt kaks ja pool õlut sisse vägistada. Sel lihtsal põhjusel löön ma risti ette ja tulen reedel sulle külla. Juhul kui sa mind sealt laupäeva hommikul autoga tagasi tood. Mu hing ja füüsis ei ela veel kahte päeva Tartu alco-vortex'is üle. Vanaks olen jäänud, raisk. Või sai kaine mõistus üle aastate võitu. Mine võta kinni. Ma nüüd lähen surun näo vastu ahju, äkki hakkab soojem. Ja siis kui ma jälle oma näppe tunnen, kirjutan veel.

Musikalli,

Nadja

Viisteist ja kolmveerand ehk Nadja on laisk värdjas

Piia says:
ma tahaks sult kirja saada
Liis says:
jaaaaaa
ma tean
üldse pole praegu vaimu peal
Piia says:
tead liis
Liis says:
jah piia?
Piia says:
mine munni
Liis says:
hmh
ma ootasin midagi veits leebemat
Liis says:
aga ainult veits...
Piia says:
aga ei tulnud mitte midagi leebemat!
Liis says:
nagu....kanni või midagi
Piia says:
karm tõsi
Liis says:
ilus alliteratsioon igaljuhul
vahet pole
kas mine munni või käi kanni

Liis says:
aga mul on tunne, et ma peaksin hoopis sõnumisse süvenema
Piia says:
indeed!
Liis says:
fain
Liis says:
ma kirjutan
Piia says:
you do that
Liis says:
ise tead, kui pask on
Piia says:
tead liis!
Liis says:
jaaa
Liis says:
tean
Liis says:
piia
Piia says:
mine munni!
Liis says:
ära enam saada
Liis says:
pliiiis
Liis says:
demit
Piia says:
ahah. juba teadsid
Liis says:
liiga hilja
perse
Piia says:
vahel ei vea
Piia says:
direct orders from commanding officer!
Liis says:
ma lähen käin kanni nüüd
Liis says:
Vabandage mind! Mul on vaja korraks munnist läbi astuda
Piia says:
jah. kohe kui sa oled ära kirjutanud
Liis says:
aga ma tahan suitsuuuuuu
Piia says:
jah. ei saa.
Liis says:
saaab
you cant stop me!!!
Piia says:
ei. aga sellel saavad olema tagajärjed!
Piia says:
tsiteerides klassikuid - hakkavad toimuma protsessid!





Nii! Siin ongi nüüd need protsessid ja tagajärjed!
Hakka kirjutama, Liis!
Kerget sulge sulle!




Tervitades,
Piia

Viisteist ja pool

Tere taas!

Mul oli väga tihe hariliku igava tööinimese nädalavahetus, mis oli täis intensiivset ja sportlikku vaba aja veetmist ning muud väikekodanlikku nagu shoppamine ja autoavariid.

Reede:
Megazone'i laserilahing oli superäge - ärgu tulgu enam keegi mossitama, et tüdrukute tiimis peab olema. Meie väiksed sinised suslikud võidutsesid punaste ja kollaste võistkondade üle sajaga. Sajaga! Tooksin Sulle siinkohal ära need punktid, mis meid võiduni viisid:
* Me (hoolimata top score'st) ei ole väga head laskurid ja tänu sellele ei saanud ka omadele nii palju pihta kui teised. Dakil õnnestus näiteks ka ise-ennast õlga lasta. Tase.
* Meie vastased (kollane võistkond vist) laskis õhku iseenda baasi, mida oleks pidanud tulihingeliselt hoopis kaitsma ja sai kolinaga miinuspunkte.
* Meie ridades oli väike habras neiu, kes sai üleüldises arvestatuses (k.a igasugused sõjakooli sõjardid) esimese koha ja suurima punktisumma! Elagu.

Reede õhtu möödus peol ja baaris nagu igavad tööinimesed tavatsevad teha. Lips lõdvaks ja nina viltu ühesõnaga. Ma isiklikult pidin lahkuma UG'st peale seda kui ma enam oma luksumist lõpetada ei suutnud.


Laupäev:
Päev kulus ära nagu ei oleks olnudki. Suutsin veeta 3 tunnikest Lõunakeskuses - see ei ole hea märk. Õhtu kohta niipalju, et "Inglorious Bastards" on täiesti hea film.

Pühapäev:
Käisime Runniga Kuutsemäel kelgutamas - lumelaudadega. Mõlemal esimene kord ja vigastused annavad iga päevaga järjest rohkem tunda. Läbivaid ja püsivaid ei ole, aga kõige selle kukkumise peale mõned sinikad ikka. Alguses tundus nagu oleks kergelt pääsenud, aga Runnil valutab nüüdseks selgroog ja mul õlavars. Kokkuvõtteks ma arvan, et see on õpitav kunst - see lumelauatamine. Samas ei tekkinud mingit tahtmist oma suuski lauakomplekti vastu vahetada ja Norras kavatsen kindlasti vana ja läbiproovitut kasutada. Ja nautida! Ma väga ootan juba... nagu keskklassi tööinimesed ikka ootavad oma talvist suusapuhkust Skandinaavias.

Kuutsemäelt tagasi sõites õnnestus mul teha elu esimene avarii (teine, kui arvestada ka ilma lubadeta juhtunut, aga seda korralikud ja viisakad tööinimesed muidugi salgavad). Uisutasin sujuvalt (see on oluline kuskjurues, sest olin juba päris pikalt pidurdamisega tegelenud ja ABS mürises ka juba mitu mitu head aega) ühele volkswagenile tagant sisse. Pikivahe kuskil 15 m, kiirus max 30km/h ja auto ei jäänud ikka õigel ajal seisma. Väga libe ja alla-mäge oli muidugi ka. Volkswageni juht oli kuri, aga tema autoga ei juhtunud suurt midagi - paar värvikriipsu stangel. Meie auto hakkas igatahes kõige selle peale kohe suure hooga mossitama ja tõmbas kogu esistange kortsu ja katki. Lisaks sulges Tupsu ka oma kõrvalistuja poolse silma ning hülgas "Ford" märgi ninal. Olen täna väga paljude värvikate autolammutusonudega rääkinud teemal "uus tuli".

Vot sellised jutud ja teemad siis seekord.
Väga "harju keskmine täiskasvanu nädalavahetus" oli mul...

Lähen katsun midagi korraldada, et veidi huvitavamale rajale tagasi saaks. Teeks kotlette või midagi...võib-olla on minu jaoks lootus juba kadunud.

Hoia sina vähemalt lippu kõrgel,

Piia the bourgeois

Viieteistkümnes

Tere Liis,

On juhtund asju, aga kirjutan neist sulle homme.
Seniks saadan lugemiseks ühe raamatu.



Tervitades,
Piia

Neljateistkümnes

Tere Piia!

Kirjutan sulle seitsmendat korda. Olen siin tööl ja noh....teen luusi siis niiöelda. Hetk tagasi jooksin näoga vastu tagaukse juures seisvat Pekkaniskat, nii et ma väga vabandan, kui suti segane jutt tuleb. Ühtlasi otsustasin ka selle va mütsi väiksemaks õmmelda, et enam silmile ei vajuks, kui algab järjekordne episood sarjast "Kraana ründab". Hetkel räägin küll Pekkaniskast, aga tegelikult on see ikka Kraanat kohates ka kohustuslik abinõu. No vot - nospel(kuradi hea sõna) valutab, aga hambad jäid seekord suhu. Mütsi muidu emaga kahe peale eile alles traageldasime väiksemaks, aga vist on veel liiga lõdvakas. Mul on väike pea ka. Pluss meie suguvõsa naiste käsitööoskus on....kuidas nüüd öeldagi..nadi? Väiksena palusin vanaemal kudumist õpetada. Saatis mu köögist ära ja pusis pool tundi algsilmust ning nentis seejärel targa näoga, et tänapäeval võib selle salli ikka poest osta küll.

Aga jah. Aastavahetuse teemadel veel. Mäletad mul ei olnud ühtegi uue aasta lubadust? Ainult suur soov, et mu sõbrad üksteise vastu vähem värdjad oleks. Tuleb välja, et soovid(erinevalt lubadustest) lähevad täide. Raisk - oleks teadnud, oleks raha soovinud. Igaljuhul - pärast meie Politseikroonika teemalist aastavahetuspidu võtsin ikkagi selle lubaduse vastu, et enam ei joo. Mingi vähemalt veebruarini. Olen kenasti vastu pidanud, kui see üleeilne õlu välja arvata... Et jah, kena Eesti pidu oli ju - täis verd, kilde ja pisaraid, aga liiga "Viive 46". Õnneks sain ma vastuse mind juba aastaid piinanud küsimusele: Kes on need täielikud idioodid, kes oma kuldseid käsi ilutulestikuga otsast lasevad? Kujutad sa ette - minu sõbrad! Õnneks on veel seda Retardinooli alles. Peaks kõigile profülaktika mõttes sisse söötma. Parem karta kui kahetseda.

Muidu läheb mul siin hästi, kui enesevigastamine välja arvata. Passi ja pangakaardi leidsin üles ja kõik muud aastavahetuse pläkid peaks ka lihvitud olema. Arveid võiks ka maksta, aga ma kaotasin kuskile pangakoodid ära. Tänane missioon on osta endale pesumasin, peldikuhari, vannitoariiul, püksid ja neli taldrikut. Ja siis kõik see käe otsas koju tassida.

Et noh. Virtuaalne pai. Pea vastu. Ma lähen panen nina külma vee alla.

xxx kisses xxx
Nadja

Kolmeteistkümnes

Tere Liis,

Ilmselt oled juba tähele pannud, et hiljuti saabus uus aasta, millega omakorda kaasnevad vana aasta heietused ja uue aasta lubadused. Harilikult pole mul kombeks olnud lubadusi anda ja üks suur heietamine käib nagunii söögi alla ja peale, aga otsustasin, et parema ja ilusama tuleviku nimel tuleks meelde tuletada vanarahva tarkuseterad ja siis nende järgi uuel aastal talitada. Uut aastat on olnud juba üle 4 ööpäeva ja ongi minu meelest paras aeg kokkuvõtteid teha ja vaadata kuidas seni projekt on kulgenud.

*Uuel aastal, uue hooga - selle esivanemate õpetuse täideviimisega ei viivitanud ma kaua. Aastavahetusest oli möödunud napp mõniteist tundi, kui kodukõrtsi uksest jälle sisse astusin. Meie lärmakat seltskonda tervitasid vanast aastast tuttavad näod maalt ja merelt ja see, et baaritöötajad koju polnud läinud tähendab seda, et meie käisime lihtsalt vahepeal kodus jalgu puhkamas ja pidu pole kellegi jaoks lõppenud. Järelikult sai uue hooga vanale peole uuesti selga lennatud. Check.

*Mis hullusti, see uuesti - tuleb tunnistada, et omal nahal ma seda tarkust veel järginud ei ole, aga kallis mees suutis vanarahva õpetussõnu maksimaalselt omal käel ära proovida. Lugu lühidalt selles, et kui aastavahetusel toas pauguraketti lased ja midagi peale tuhatoosi ja mõne klaasi ära ei lõhu, siis tuleb järgmisel õhtul kindlasti uuesti proovida ja igaks juhuks raketist üldse mitte lahti lasta. Loodetavasti kolm ei ole kohtuseadus ja vigastuste aste ei ole progresseeruv, muidu ma pean tal elu lõpuni hambaid pesema ja kingapaelu siduma.

*Hilja üles, vara voodi - see on äärmiselt kasulik ja mõistlik õpetus, sest teatavatel puhkudel kipub meil kodus jällegi midagi kommuunilaadset tekkima ja kui ükskõik kas kohalik või kaugelt külaline magamaminekuga viivitab, siis võib ta leida ennast teki ja asemeta. Näiteks kõige kaugema kandi rahvas (ühel aadress Saksamaal, teisel Tallinnas) pidi oma kompsud kaenla võtma ja ennast bussiga vabade voodite poole sõidutama. Iseenesest mis see 200 km reisida on... Oleks võib-olla isegi kaasa läinud kui see tarkuseterade järgimine nii südamel poleks olnud ja ma varem magama poleks läinud. Siis kui veel kohti oli.

*Tänaseid toimetusi ära viska homse varna - sellest tarkusest ma just praegu kinni peangi.

Head uut aastat, mu kallis!

Tervitades,

Piia

Kaheteistkümnes

Tsau Piia!!!

Ülla-ülla - ma ei olegi surnd ega miskit. Jubekiire on olnud. No sa tead ju - jõul ja muu kraam.
Eriti kahju on mul, et ma sult selle eelmise kirja välja pressisin, sest hirmsasti oli vaja sulle põnevat lugu rääkida. A no siis ma otsustasin ümber. Tead küll. Enihuu - ma parem räägin sulle, mis ma eile tegin.

Ühel sõbral oli sünnipäev. Mäletad küll - seesama habemega sõber, kes meie eelmises kodus mööbli asemel köögis oli. Nimetame teda edaspidi Arvoks. No vot. Pidasime ka. Juuksuris ja. Levikas ja. Minu juures ja. Fun-fun-fun.
Aga et mitte püänti kohe ära sittuda, alustan ma algusest.

Arvo oli alguses tubli. Kõik olid. Ei valetanud näkku ja ei märatsenud. Levikas hakkas asi vaikselt käest ära minema ja Arvo tõeline pale ennast ilmutama. Kella poole kolme ajal avastasin järsku, et kõik on mu hüljanud. Vihastasin ennast seaks ja varastasin esimese takso, mis levika ees seisis. Selgus, et Mari on populaarne nimi.
No jõudsin siis peaaegu koju kui telefon helises. Tuleb välja, et Arvo pole mitte ainult andekas joodik, vaid ka suurepärane valetaja. Ei olnudki kõik ära läinud. Erinevalt minust. Ise olin ma ennast ausaltöeldes ikka üsna kummuli joonud, nii et ma tegelikult - TEGELIKULT - polekski hommikul pahane olnud. Pealegi olin ma kõiki oma silmaga lahkumas näinud, nii et kobiseda pole midagi. Ma ju tean, mis juhtub, kui ma teiste asemel ennast ilusaks joon. Kõik vahel ei tahagi mu sõbrad olla. Eksole.

Arvo aga ei olnud oma õhtu kangelastükkidega veel ühele poole saanud! Nimelt leppis ta omaette minuga kokku, et minu põrandal on kohutavalt mugav tekiilat edasi littida. Ilmselgelt liitus tema geniaalse plaaniga veel nii mõnigi lihtsameelne maapoiss, kes lihtsalt ei teadnud paremini. Ühtlasi läks luhta minu geniaalne plaan - mitte kunagi Arvole öelda, kus ma elan. Ja no sitt karma, nagu jõulude ajal ikka - kuradi naabrid olid välisukse ka lahti unustanud. Eile öösel. Eiei - mitte siis, kui ma võtmed tööjuurde jätsin ja kuradi poolteist tundi kanne otsast ära külmetasin. Ikka eile, kui see kõige vajalikum oli. Arvo õnneks ei hoia ma voodi kõrval kurikat, kuna ma olin üsna kindel, et mingid Kopli lohhid üritavad sisse murda.
Igaljuhul. Tuli Arvo. Vasakult poolt. Ajas grandioosse liigutusega pool pudelit tekiilat mu kaunile laminaatpõrandale. Õnneks pühkis ära. Minu salliga. Puhas rõõm väikestest asjadest! Kella viie ajal otsustasin, et see nali pole enam väga naljakas ja talutasin tüübi välisukseni. Veab raisal, et sünnipäev oli, muidu oleks võinud "komistada". Kolleegid äratasid kella mind õnneks veidi enne kümmet ja uurisid, kas mul oleks huvi tööle tulla. Näitasin üles huvi palka saada ja tööd omada ja roomasin käppelt kohale.


Aga homme ma tulen. Pane diivan valmis ja ära siis kohe välja viska, kui ma haisen ja päev otsa telekapulti omastan.

Nadja

Üheteistkümnes

Tere Liis

Kuulsin usaldusväärsetest allikatest, et sa oled igavusse nõrkemas ja ei jaksa enam kuuendat korda Elu24 lugeda. Ega mul ausalt öeles midagi väga lõbusat endal ka sulle välja pakkuda ei ole. Loe vahelduseks Õhtulehte?

Tegelesin IKEA-uuringutega. Saatsin paar hinnapäringut transportijatele ja loodetavasti saame varsti päris riiulid. Mul juba tõusis vererõhk suurest ootusest ja ärevusest. Mõtle - PÄRIS riiulid!

Mis siis veel... Teadjad räägivad, ettäna on reede. Peaks siis vast midagi ette võtma. Esialgne plaan on minna ja Maideniga kultuurne olla. Teatrisse lähme. Ma arvan, et peab kontsakingad panema. Et kui halb etendus on, siis see-eest vähemalt jalad on väsinud ja valusad. Pärast kanjaak ja kohvi.

Noh, ega muud ei olegi.
Kirjuta ise. Suurest igavusest.

Tervitades,

Sinu Piia

Kümnes

Kallis Piia!

Kirjutan Sulle viiendat korda ja kiiremini kui tavaliselt. Kohviülekas. Oma igerikku kaastunnet olen ma juba avaldanud. Nagu Sa tead, ei oska ma tänu oma sotsiopaatlikele kalduvustele seda mitte kuidagi ametlikult sõnadesse panna. Aga Sa ju tead, et mul on kahju, ja see loebki. Et ma nüüd ei hakkaks kohatut nalja viskama ja asja hullemaks ajama, nagu alati, siis räägin parem, kuidas mul läheb ja viskan ehk veidi koh(tl)ast nalja.

Nagu Sa tead, murdis seakas meid kõiki pärast minu viimast Tartu visiiti. Teatan rõõmuga, et juba on parem ning palavik on lännu. Käisin isegi pesemas ära. Muuhulgas olen nüüd ca viis kilo kergem ja kõvasti vähem rähmakas. Suitsuandur hakkas just piiksuma. Nii minutilise intervalliga. Eeldasin, et see on peen vihje ja avasin üle nädala aja korraks akna. Haiguselehk läks õue ja hapnikku tilkus veits tuppa juurde, aga raisk piiksus ikka. Kuna ühtegi tooli mul ei ole, siis turnisin siin just kolme raamatukasti otsas. An accident waiting to happen. Ma ei pidanud taaskord oma erakordsetes võimetes pettuma - tegin koos pihku jäänud suitsuanduriga medaliväärse akrobaatilise pirueti ja kukkusin poolspagaadis printerisse. Ära muretse - printer jäi terveks ja raamatukastid kenasti püsti. Komberdasin oma rebenenud reielihastega püsti ja hakkasin anduri patareid välja kiskuma. Tollele ÜLDSE ei meeldinud ja juba hetke pärast kõlas üle maja tõsine udupasun. Õnneks sain käppelt patarei välja. Minu uued naabrid on kindlasti rahul. Ma ju märatsen ainult ülepäeviti.

Muidu on mul siin täiesti tore. Vanaema on hästi heldeks läinud ja lubas mulle pesumasina osta. Nagu Sa juba tead lasi ta emal mulle uue jope soetada - and i quote - "et Liis mehele saaks". Nagu ma aru saan, siis näen ma muidu "liiga kalts välja". Ketsid ja püksid ei ole tõepoolest ühele noorele neiule sobilik kostüüm. Ma oskan ainult järeldada, et pesumasin on üks järjekordne samm tema kuri-geniaalses plaanis endale lapselapsi hankida, kuigi ma olen ju korduvalt toonitanud, et ta peab ootama, kuni mu 13-aastane õde nendega maha saab. Pesumasinat on siiski vaja, nii et ma esialgu annan kuradile sõrme ja hoian pöidla pihus, et plaan läbi ei lähe. Ptüiptüiptüi.

Aga ma nüüd lähen ja valin selle masina välja. Kui ma tulen, siis võtame pitsi. Võibolla isegi kaks.

Hugs and kisses,

Nadja

Üheksas

Tere Nadja!

Seekord kurvad uudised - Erwin lahkus meie juurest pühapäeva hommikul ja puhkab nüüd Taadil kaskede all. Sellega seoses on võibolla paslik hoopis meenutada ühiseid seiklusi ja kaugema aja tagant kui eelmine nädal. Et selline down-the-memory-lane-kiri.

Näiteks legendaarne "Las lippap" lugu. Birks võttis eile selle eriti suurepäraselt kokku:

"Suvi, folk, pimedad tänavad ja üliõnnelik Erwu, kes oli Piia käest just loa saanud ja saalis üle tänava".

Erwin oli üldiselt väga viisaks folgi-koer. Ainult Kidu kulmu mulgustas ära, aga see oli ka sellepärast, et Kidu põhimõtteliselt kukkus ise talle kihva otsa. Ja ajaloolisel Vana Parm vs Birgit vastasseisul oli Erwin meie tiimi  force majeure.

 Kindlasti peaks Erwini saama elutöö preemia Eesti Juht- ja Abikoerte Kooli poolt, sest kogu oma pika elu teenis ta Joodiku Juhtkoera ametis truult ja kannatlikult. Juhtus ka, et ta kaldus marsruudist kõrvale, sest mul on mälupilt teekonnast Zavood-kodu, mille käigus me Erwini arust pidime läbi käima ka Kaleviupoja kuju juurest, aga ju tal oli seal siis omi asju ajada ja kes olen mina, et teda tegemistes takistada. Lõpptulemusena olen alati koju jõudnud. Kannatlik koer oli.

Erwinil oli veel suurepärane võime inimesi motiveerida ja innustada. Näiteks Anton ei osanud vanasti lennata ja Erwin õpetas talle Pirogovi treppidel mõne hetkega lendamise nõksu selgeks. Isegi õllepudel, mis Tošal käes oli, jäi terveks.

Kahju, et Erwin sõnadega rääkimist kunagi selgeks ei õppinud. Tal oleks kindlasti palju rohkem öelda, sest Erwu oli alati kaine kõrvalseisja rollis ja ilmselt on tal ka parem mälu. (Ei saa öelda, et ta tilkagi alkoholi ei oleks pruukinud - ükskord Šwamm trikitas ta õlu jooma, sest pani makra tükid õlle sisse, aga üldiselt oli ta üks äärmiselt kaine koer.) Kui pilgud räägivad, siis Erwini silmist paistis tihti vaikne etteheide ja "oh lapsed, lapsed" helk, aga seda vist kutsutaksegi tingimusteta armastuseks. Ja vastupidi.

Puhka rahus, kallis Erwin

13.08.1999 - 29.11.2009

Kaheksas

Tere Piia!

Ma tean, ma tean - ma ei ole Sulle NIIII kaua kirjutanud. Kuidas Sul läheb? Minul läheb hästi.
Hästi natukene ainult on Seakas. Ma muidu oleks selle väikese palaviku ja nohu külmetuse arvele kirjutanud, aga siis ma hakkasin ikka hästi järele mõtlema ja sümptomite kohta uurima, nagu üks korralik hüpohondrik ikka. Tuleb välja, et lihased peavad ka haiged olema. Mul selle jutu peale hakkas jalalihas kohe hirmsat moodi valutama, aga siis ma unustasin ära ja läks üle. Nii et ma nüüd ei teagi, kas ma panen varsti toru hargile või ei.

See aga ei takistanud mul nädalavahetust Hiiumaal veetmast. Lugesin nende kodulehelt, et Hiiumaal pole veel seagrippi. Seadsin kohe suure õhinaga sammud praami peale. Polnudki seagrippi. See eest oli Hiiumaal sitaks sigu. Neid metsaomasid. Hiidlased ise enam kartuleid maha ei pane, sest sigu on ju mõtet ainult siis nuumata, kui nad pärast nahka saab panna. Samas pidavat suure metsseapopulatsiooniga kaasnema ka uued rahvatraditsioonid. Hää ju istuda laua taga, püss aknast väljas ja iga õllelonksu kõrvale suvaliselt õue pääle kõmmutada. Midagi ikka kukub. Ma ei liialda kusjuures. Inimesed on seal unustanud, milline muru välja näeb. Isegi pool mulda on ära söödud. I kid you not!

Tulin oma seakaga tagasi õnnelikult. Iga päev loen uudiseid. Tundub, et ma ikkagi ei lähe ajalukku, kui naine, kes üksipäini Hiiumaa rahva maatasa tegi. Ma tean, et ma ei tohi sellepärast kurvastada, Sa nii palju oled mind kasvatanud.

Palju suurem uudis on aga loomulikult see, et ma eile ratsa rikkaks sain. Mängisin teist korda elus lotot. Bingo lotot. Mäletad, see üks kord ma mängisin Vikingit ja võitsin 14 krooni? No ütleme nii, et ma nüüd võitsin rohkem. Õnneks ma teadsin ette et ma võidan, sest ma ju ostsin endale pileti, et Raul ei võidaks. Õnneks ma võitsin ka, muidu oleks sellega läinud nagu 2007. aasta ristsõnafiaskoga. Mäletad, ma saatsin ühe korra vastused ära ja ei võitnud mitte sittagi? Ma olen siiani nii pettunud. Kunagi enam ei saada! Igaljuhul - raske on. Inimesed suhtuvad minusse tööl ka teistmoodi, sest ma olen nüüd neist paremal järjel. Oleksin kohe tahtnud helistada ja hõisata, aga siis meenus, et enamik mu sõpradest on ju riigitööl ja mis ma ikka neile oma jõudeelu nina alla hõõrun. Jah - ma tõesti loodan, et see rikkus mulle pähe ei löö ja see ma selle 59 krooni vähemalt targalt investeerin, mitte niisama maha ei larista.

Rohkem vist polegi midagi praegu. Aga ma parem räägin sulle homme. Ah jaa - ma tulen külla. Mingi kaheksa ajal jõuan Tartusse. Sul on taaskord ainulaadne privileeg minu haisvat alter-ego terve nädalavahetuse oma diivanil välja kannatada. Ma loodan, et Sul on veel NatGeo. Helistan ette! Võibolla(uksekood on mul ju peas).

Cheerio!

Nadja